Autoriarhiiv: kuningasarthur

Estonia Seltsi E-kõrgusega kell kõlas koos Estonia Seltsi Segakooriga

Laupäeval 28. oktoobril toimus Tallinna Jaani kirikus kontserdisarja “Kirikukellad meie linnas” raames Estonia Seltsi Segakoori kontsert.
Esitusele tuli Andreas Rombergi “Kellalaul”, solistideks olid Kristina Vähi (sopran), Tiiu Otsing (metsosopran), Valter Soosalu (tenor) ja Olari Viikholm (bass).
Orelit mängis Ene Salumäe, uue kellamängu kelladel, mille hulgas helises ka Estonia Seltsi poolt annetatud kell, mängis Madis Metsamart.
Dirigent oli Heli Jürgenson.
Enne kontserdi algust lausus kellale head soovid kaasa Estonia Seltsi auliige Arne Mikk.
Kavalehel oli kirjas:
“Estonia Seltsi poolt korraldatud esimesed koorilaulu ja puhkpillimuusika kontserdid 1870. aastal toimusid just Tallinna Jaani kirikus. Kui Estonia Selts sai 150-aastaseks, otsustas juhatus kinkida Jaani kirikule läheneva juubeli puhul seltsi poolt ühe kella, milles kõlab mi-noot, ehk E nagu Estonia.
Estonia Seltsi auliikmelt, kadunud Kalju Lepikult on pärit luuleread:
“Miks kumin kella valati
kui rõõm, kui rusuv raskus
Memm avas Piibli alati
kui kumin kambri laskus”
Ootame põnevusega, milline kumin hakkab kõlama meie kellas alates 17. detsembrist, mil kogu kellamäng paigutatakse oma päris asukohta Jaani kiriku tornis!




Estoonlaste jalajäljed said kaardile

Kümme aastat tagasi, pärast Estonia teatri 100. sünnipäeva hakati Arne Miku eestvedamisel ning Tallinna Linnavalitsuse toel paigaldama Estonia teatrimaja poole suunduvatele kõnniteedele nende estoonlaste sümboolseid jalajälgi, kes on erinevatel aegadel andnud teatrile mõtte ja sisu. Viimased jalajäljed paigaldati Estonia maja sajandal sünnipäeval, kokku on neid tänaseks 34.
Hiljuti valmis kaart jalajälgede asukohtadega, et kiires maailmas neid kergemini üles leida. Paar Tiiu Kirsipuu kavandatud plaati on aja jooksul veidi kannatada saanud, kuid seoses Tammsaare pargi renoveerimisega on lubatud need peagi kenasti korda teha!

Eesti Kunstiakadeemia sai nurgakivi

5. juunil asetati Kotzebue tänava ja Põhja puiestee ristumiskohas valmivale Eesti Kunstiakadeemia uuele hoonele nurgakivi.
2. juunil 2005 korraldas Estonia Selts endise Vineeri- ja mööblikombinaadi masinasaalis heategevuskontserdi Kuningas Arthuri Gala, mille tulemusena kogunes 64000 krooni ja sümboolne nurgakivi Eesti Kunstiakadeemiale.
Kontserdil esinesid tenor Aleksandrs Antonenko Lätist, bariton Laimonas Pautienius Leedust ja bass Kristjan Mõisnik, Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ning dirigent Alberto Hold-Garrido Hispaaniast. Üllatuskülalistena astusid üles trial-jalgratturid Martin Heinmets ja Karl Pärjamäe.
Ehtsast Aseri savist valminud nurgakivi meisterdasid EKA vilistlased Eero Kotli ning Eero Jürgenson, dekoratiivne telliskivi on oodanud oma õiget kohta ei rohkem ega vähem kui 12 aastat!
Vaata meeleolukat kontserti ERR arhiivist.

Kultuurne Motobande 2017

Kultuurne Motobande: Tour de France
(Avaldatud Reisiajakirjas GO nr. 4/2017)

Jüri Paeti sõnul laiendab bussiekskursioon pigem tagumikku, mitte silmaringi. Üldiselt kehtib see ka motoekskursiooni kohta, eriti olukorras, kus on koos suur grupp, kelle põhieesmärgiks on läbida napi nädala jooksul hulk kuulsaid teid Prantsusmaa Alpides. Kümnenda ja ühtlasi viimase heategevusliku motorännaku Kultuurne Motobande tulemusena kogunes heade toetajate abiga 4500 eurot, mille eest valmib raamat Estonia Seltsi väärikast ajaloost (www.estoniaselts.ee).

Prantsusmaa Alpid on mootorratturi vaatevinklist lihtsad: üsna piki Itaalia piiri kulgeb põhja-lõuna suunal 700 kilomeetri pikkune Route des grandes Alpes. See on piirkond, kuhu lume sulades koguneb märkimisväärne hulk kaherattalisi nii mootoriga kui ka ilma – planeedi tuntuima jalgrattavõistluse trassid kattusid meie poolt valitutega päris mitmes lõigus ning intensiivsed teetööd kinnitasid, et Tour de France’i alguseni olid jäänud vaid loetud päevad.

Tallinn – Bergamo
Ryanairi lennu hilinemine lõi kohe alguseks kõik plaanid sassi. Kuna viimane liinibuss kesklinna suunas oli ammu läinud, jäi ainukeseks võimaluseks veerandtunnine taksosõit. Paraku vähemalt sel ööl kapitalism sealkandis suurt ei toiminud – taksosid nappis ja vähesed ärkvelolevad sohvrid lantisid pikemaid otsi. Magamiseks olime valinud juba varasemast reisist tuttava hosteli, mis vahepeal on läbi teinud põhjaliku remondi ning hakanud vastavatud bistroost lisaks moosisaiadele pakkuma veidi tõhusamat kõhutäit (www.centralhostelbergamo.com). Viimane murelik võrdlus meteogrammi ning marsruudi vahel tõi kaasa otsuse, et esimese osa järgmiseks hommikuks mõeldud etapist Prantsusmaa piirini sõidame väikese ringiga, et kohe alguses mitte läbimärjaks saada – sademete hulgaks lubati paiguti lausa 46 millimeetrit tunnis!

Milano – Tortona – Susa – Val-d‘Isere – Séez – La Thuile – Courmayeur
Hommik Bergamos oli päikesepaisteline, õnneks jätkus kaunist ilma tsiklite lahtipakkimiseks Milano DSV terminalis ning esimeseks paarisajaks kilomeetriks kiirteel. Eelpool olevaid tumedaid pilvi vaadates sai selgeks, et lõpmatult me vihmast ei pääse ning Iirimaa reisil kiireksdrillitud vihmakombedesse pugemine sai perfektselt ajastatud. Lõunat sõime Susas, kus on tänaseni säilinud roomlaste poolt rajatud amfiteater ning imperaator Augustuse auks püstitatud triumfikaar.

Üle mägede viivate teede kohta on erinevates keeleruumides välja kujunenud erinevad väljendid nagu pass, passo, Sattel, Joch või col. Kaardi jälgimise huvides tasub alati eelistada kohalikku versiooni. Meie esimeseks kuruks sai Prantsusmaad ja Itaaliat ühendav Col du Mont-Cenis (2081 m), mida oma armeede eesotsas on ületanud nii Constantinus kui Karl Suur.

Pärast pööret Val d’Isere suunas algas tee D902, mis avati tänavu liikluseks alles 11. juunil. Kõrgele mägedesse sõitma minnes tuleb arvestada, et lumeolude tõttu võivad mitmed kurud olla pikalt suletud lausa jaanipäevani välja. Ja kõrgust jätkus: Col de l’Iserani tippu tähistava sildi peal oli kirjas 2770 meetrit, nii mõnigi avastas esmakordselt enda mootorratta näidikupaneelist lumehelbekujulise hoiatustule, termomeetrid näitasid numbreid ühest kolmeni. Kõrvad läksid lukku päris mitmel korral, järsk kõrguste ning temperatuuride vahe andis kehale ja vaimule parajat vatti. Ehkki esimese sõidupäeva tipp jäi selja taha, järgnes veel teinegi legendaarne kuru, 2188 meetri kõrgune Col du Petit-Saint-Bernard, mille kohta arvati pikki sajandeid ekslikult, et just sealt viis oma väed läbi Hannibal. Väljateenitud puhkus ootas meid Aosta orus, mis iidsetel aegadel oli määratud Rooma leegionäridele pensionipõlve pidamiseks. Courmayeur on kaardile vaadates Itaalia poolel asuv suusakuurort, kust saab alguse Mont Blanc’i tunnel. Kolme tärni kandvas perehotellis Berthod (www.hotelberthod.com) oleks tahtnud peatuda pikemaltki – harvaesinevale hubasusele sekundeeris võimas vaade Euroopa kõrgeima mäe Mont Blanc’i (4808 m) suunas.

Courmayeur – Aosta – Martigny – Chamonix – Albertville – Hermillon – Valloire
Itaaliat Šveitsiga ühendav Col du Grand-Saint-Bernard on tuntud 2469 meetri kõrgusel asuva Alpide patrooni püha Bernhardi nime kandva kloostri poolest, mille eelkäijaks oli 1049. aastal Montjoux’ Bernhardi rajatud puhkepaik palverändurite jaoks. Erilist kuulsust tõid hospitsile koerad, kes suure kasvu ja hea haistmise tõttu leidsid üles lume alla jäänud inimesi (legendi järgi olid neil kaelas vaadikesed turgutava brändiga). Kui jutt on juba korduvalt tuntud väejuhtidele läinud, siis St. Bernardi kuru ületas 1800. aastal Napoleon oma armeega.

Šveitsis liigeldes tuleb olla tähelepanelik tasuliste teedega, kuna üleriigilisest aastamaksust väiksem võimalus puudub. Ka mitu tunnelit on tasulised, nii maksaks soovi korral päästekoerte nimelise tunneli ühekordne läbimine mootorrattale 16,40.
Lõunapausi tegime Chamonix’s, linnas, kus toimusid esimesed taliolümpiamängud ning kuhu oleksime pääsenud hommikusest stardipaigast läbi 11,5 kilomeetri pikkuse Mont Blanc’i tunneli kõigest poole tunniga! Siiski tuleb tunnistada, et isegi tõhusa ventilatsiooni ja suurepärase valgustusega pikkades tunnelites ei ole miskipärast mootorrattaga kuigi hea tunne sõita.

Naabruses asuvas taliolümpialinnas Albertvilles tegime põgusa besniinipeatuse.
Kui koos sõidab üle 20 mootorratta, on mõistlik, et suuremas tanklas tangivad alati kõik, et olla enam-vähem samal joonel. Erandi moodustavad hiiglasliku paagiga BMW GS Adventured, mille sisselasketorustikes voolas selleks hetkeks veel Eestis tangitud kütus. Üleüldse koosneb Kultuurse Motobande masinapark kõige erinevamatest tsiklitüüpidest. Kui esmapilgul sobiks mägedes hullamiseks kõige paremini supermotod, siis niipea, kui on kaasas nädala jagu kahe inimese pagasit, taandub asi igaühe isikliku eelistuseni, sest serpentiine mööda sõidetakse absoluutselt igasuguste sõidukitega kuni ajalooliste traktoriteni välja. Selle tõendiks oli meie neljapäevaõhtune vabatahtlik ning kahtlemata pöörane lisaekskursioon mööda tõusu, mis kannab nime Lacets de Montvernier – “Montvernier’i kingapaelad”, kus iga 150 meetri järel on 180-kraadine kurv, millest ka tabav võrdlus aasadega. Ja nii tervelt 17 korda järjest 2,5 kilomeetri jooksul umbes 8-kraadise kaldega! Selles seikluses osales kogu Kultuurne Motobande vaatamata asjaolule, et tee oli kitsas ja ohtlik. Päeva pidulikuks finaaliks sai Col du Télégraphe, mille teises otsas oli suusakuurort Valloire ning hotell nimega Village D+ (www.villages-dplus.com).

Valloire – La Grave – Huez – Oz – Saint-Sorlin-d’Arves – Valloire
Kuna Valloire asub otseses mõttes keset tänavust Tour de France’i, sai meie puhkepäeval side jalgratturitega kõige tihedam: Col du Galibier (2645 m), Col du Lautaret (2058 m), Col du Glandon (1924 m), Col de la Croix de Fer (2067 m) ning eelmisest päevast tuttav Col du Télégraphe (1566 m) – neid kõiki läbisid tuuri käigus jalgratturid 18. juulil. Vahelduse huvides tuuri trass kogu aeg muutub, sel aastal ei olnud kavas näiteks kuulsat Alpe d’Huez’i etappi, mida on kõrgeima kategooria tõusuna võetud mõnel tuuril lausa kaks korda. Sellele vaatamata oli tee treenijatest ja saateautodest üsna ummikus, eelmistest aastatest oli jäänud asfaldile hulk valge värviga maalitud motivatsioonisõnumeid, mis jalgrattureid selles hullumeelses pingutuses aitama pidanuks. Kuna jalgratastel tuhisetakse serpentiinidest alla teatavasti oluliselt kiiremas tempos, siis valisime laskumiseks pisut teise marsruudi mööda eriti vahvat ja pimedate kurvidega rõduteed Ozi suunas, summutid mootoriga pidurdamisest plaksumaisina paukumas. Tagasi Valloire’is kuulasime teiste muljeid: näiteks Tiit Sukk ja Danel Pandre käisid ära Val Thorens’i suusakuurordis, kus neil kummalgi olid talvise kõrghooajaga seoses võimsad mälestused. Paraku keset suve oli nimekas keskus praktiliselt inimtühi…

Valloire – Briançon – Jausiers – Saint-Martin-Vésubie – Sospel – Nice
Ööbimiskohad said enamuses broneeritud suuremate seltskondade majutusele keskendunud portaali www.groupcorner.com kaudu. Vaja vaid sisestada kuupäevad ning inimeste arv ja paari päeva pärast hakkab erinevaid pakkumisi tulema. Edasi toimuvad läbirääkimised juba otse hotellidega – milline suur kergendus näiteks klassiekskursioonide või kultuurireiside korraldajaile!

Kuna eesmärk oli jõuda õhtuks Vahemereni ja igaüks saab aru, et kõiki kuulsaid alpiteid ei ole võimalik nädalaga läbi sõita, pidime tegema valiku ja keskendusime sel päeval kahele märkimisväärsele kurule. Selleks keerasime esmalt Briançoni poole ja sealt kõige otsemat teed Guillestre’ini, edasi Col du Vars (2108 m) ning Jausiers, kust algas tõus Euroopa kõige kõrgemale asfaltkattega kurule Col de la Bonette (2802 m). Vähemalt sel hetkel tundus, et reisi tipphetk on saavutatud! Arusaadavalt hakkas temperatuur edasi järjest soojemaks minema. Liikusime läbi Isola ja üle Col de Saint-Martini (1503 m) Saint-Martin-Vésubie’ni, eesmärgiks sõita Ott Tänaku auks kasvõi mõni lõik Monte Carlo rallist ja Col de Turinist (1607 m), mida veel mõned aastad tagasi pimedas sähvivate täistuledega sõidetud kiiruskatse tõttu nimetati “pikkade nugade ööks”. Nice’ini jõudmiseks valisime keskmise kolmest Corniche’ist – need on merega paralleelselt mööda mäe külge kulgevad meeleolukad teed. Nice’i suguses suurlinnas omandab parkimine hotellivalikul suure tähtsuse, eriti arvestades asjaolu, et veetsime seal nädalavahetuse juuli alguses! Hotel Ibis Nice Aeroport Promenade paikneb lennujaama lähistel, 4 kilomeetri kaugusel restoranidest tulvil kvartalist Cours Saleya’st, mille laupäevaõhtune sumin ületas kõik ootused.

Nice – Castellane – Ravin de Corchon – Pont de l’Artuby – Saint-Tropez – Nice
Mida võtta ette vabal päeval Nice’is, kui sooja on 30 kraadi? Tuleb tunnistada, et seekord oli ka neid, kes mootorratta asemel kasutasid transpordiks rongi ja vahelduseks sõidusaabaste asemel plätudes Monacosse läksid. Mootorratastel liikunud seltskonna esimeseks sihtkohaks sai Euroopa kauneimaks kanjoniks nimetatud Gorges du Vernon, mille lähedalt algavad kuulsad lavendlipõllud. Castellane’st läbi kulgevad nii ajalooline Route du Napoleon kui ka lõhna- ning lilleilu tutvustav Route de la Lavande.
Pärast kanjonit oli programmis Euroopa kõrgeim sild Pont de l’Artuby, kus 182 meetri kõrguselt sooritatakse katkematu voona benji-hüppeid. Edasi viis tee lummavasse sadamalinna Saint-Tropezi ja sealt rannikut pidi tagasi ööbimiskohta.

Nice – Monaco – Sanremo – Genova
Eelmisest päevast oli saanud selgeks, et sõit piki Côte d’Azur’i ehk Prantsuse Riviera mereranda võib osutuda liialt tuliseks suutäieks. Seevastu Monaco Grand Prix’ ringraja läbimise nimel oldi valmis välja kannatama selja külge kleepunud jopesid arvukates liiklusummikutes. Ja lõpuks oli see hetk käes! Kuna mootorratastele on läbipääs kasiino ette keelatud, siis läbimata jäi üksnes Casino kurv. Tunnel, stardisirge, William Grover-Williamsi pronksist Bugatti, luksusjahid – tehtud!
Hinged emotsioonidest tulvil, ületasime taaskord Itaalia piiri ning suutsime palavusele vastu panna kuni lauluvõistluse paigana tuntud Sanremoni, kus tegime väikse pausi ujumiseks ning kergeks lõunasöögiks ja edasi kolisime kiirteele ära. Liguuria pealinn Genova on tuntud Kolumbuse sünnipaigana, kus majutusime kunagisse perekondlikku luksusresidentsi rajatud hotelli Grand Hotel Mediterranee (www.hotel-mediterraneegenova.com).
Lõpuõhtuks oli napilt kolme meetri kaugusel Vahemerest kaetud pikk valge linaga laud admiral Andrea Doria nime kandvas rannarestoranis.

Genova – Torbi – Milano – Bergamo – Tallinn
Liigse stressi vältimiseks startisime juba kell kaheksa hommikul. Et üleminek argipäeva ei kujuneks liialt järsuks, võtsime hommikuvõimlemise asemel ette kitsa ja käänulise tee kuni Torbi külani, kust edasi läks kõik kiirelt. Itaalia kiirteed on oma nimetust väärt, liiklus nendel on tõhus ja veidi ärev, kuna ühtelugu tuleb olla valvel nii teise ritta trügivate veokite kui kolmandas reas kihutavate uljaspeade suhtes.
Milano DSV terminalis olid raamid kenasti õuele laiali laotatud, pakkimine ning virnastamine toimis tänu pikaajalisele koostöökogemusele ideaalselt. Milano on kindlasti parim alguspunkt erinevateks motomatkadeks, kuna võrdsel kaugusel asuvad Alpid, Korsika, Sardiinia ja kogu Itaalia. Kuuldavasti on DSV Tallinna terminali plaanis tööle võtta üksnes mootorrataste logistikale keskendunud spetsialist. Kultuurne Motobande oskab seda mõtet üksnes siiralt tervitada ja soovitada!
Kaks tundi hiljem istusime juba tuttavas konditsioneeriga bussis (www.zambettibus.it), mis viis meid otse Bergamo lennujaama.
Läbisõiduks kujunes umbes 2000 kilomeetrit, vaid kaks õrnema (???) soo esindajat, Larianna Holm ning Mirjam Männamaa, otsustasid ka seekord koju sõita mööda maad, millega nende tulemile lisandus veel kaks ja pool tuhat kilomeetrit.
Lõpp kisub alati pisut moosiseks. Kultuurne Motobande on aastate jooksul üheskoos korda saatnud väga palju head ja elanud läbi unustamatuid hetki. Kõlab uskumatuna, et kõik need toredad inimesed on olnud valmis unustama oma egosid ning järgima kohati detailideni paikapandud reegleid. Tasuks selle kõige eest on saadud hulga uusi sõpru ning sellise sõidukogemuse, et ükski Euroopa piires asuv asfaldiga kaetud kuru ei tohiks edaspidi valmistada vähimatki üllatust. Kuid Kultuurse Motobande heategevusliku missiooni kõige suuremad kangelased on hoopis vastutustundlikud ettevõtted, kelleta ei oleks mitte midagi toimunud ja keda me siinkohal südamest täname: DSV Transport, Inchcape BMW, CRU Hotell ja Restoran, Euronics, Saku Õlletehas, Muhu Varahaldus, Tamrex ja Fifaa.

Tekst: Mart Mikk
Fotod: Estonia Selts

Toomas Pärna, Inchcape BMW:
„Kultuurne Motobande on ainulaadne kooslus kultuurist, heategevusest ja liiklusohutusest. Midagi sarnast pole võimalik leida terves maailmas. BMW Motorradi piirkonnajuht palus mul kirjutada meie grupi sisesesse portaali „Best Practice“ loo, mida teistele esindustele üle maailma eeskujuks tuua. Kui mitukümmend tuntud kultuuriinimest on nõus 10 aastat järjest igal suvel kokku tulema, andma tasuta kontserte, rääkima kaherattaliste märkamisest, jagama lastele helkurveste ning olema ise veste kandes teistele eeskujuks, siis sellist ettevõtmist lihtsalt peab toetama.
Kui arvatakse, et tänapäeva ühiskond liigub ratsionaalsuse suunas, siis tegelikult see nii ei ole. Üha rohkem tehakse asju hingega ja iseenda rõõmuks. Üks sellistest harrastustest on mootorrattaga sõitmine, mille ehedaks näiteks on Kultuurne Motobande.”

Tõnis Karu, Ettevõtja:
„CRU Restoran ja Hotell avastas Kultuurse Motobande 2013. aastal, kui võeti ette Hiiumaal asuva Rudolf Tobiase majamuuseumi akende renoveerimine ning võrratu reis Trollidemaale. Rebasena üllatas mind sõpruskonnas valitsev kord ja üksteisemõistmine ning maailmaklassi vääriline asjatundlik ning pühendunud korraldus, mis on saanud kõikide nende reiside lahutamatuks osaks. Teise olulise punktina liigutas mind asja eesmärk – korrastada ning säilitada Eesti kultuuri jaoks olulisi objekte. Ja mis kõige olulisem, oma tähelepanu saab ka järeltulev põlvkond.
Eks ole mõistetav, et iga pidu tuleb lõpetada just kõige lõbusamal hetkel ning lohutuseks jääb üle vaid tõdeda, et nii Estonia Selts kui ka CRU Restoran ja Hotell jätkavad käsikäes meie kultuuri hoidmist ning edendamist.“

Jaan Lepp, DSV Transport:
„DSV on toetanud Kultuurse Motobande tegemisi põhiliselt seetõttu, et meile on olnud erakordselt sümpaatne Estonia Seltsi juhataja Mart Miku entusiastlik tegutsemine ja oskus ühendada meeldivat kasulikuga. Kogu see ettevõtmine koosneb väga mitmest kihist ja tõestab veelkord, et kui igaüks panustab natuke, saab kõigest kokku ühe toreda loo! DSV on tänulik, et meie logo on olnud alati kõige nähtavamal kohal ja soovib jõudu Estonia Seltsile uute toredate plaanide ellu viimisel!“

26. mail startis Rahvusooper Estonia juurest oma viimasele, kümnendale heategevuslikule motorännakule Kultuurne Motobande. Teatri ees jagati lastele helkurveste ning liiklusohutusega seotud meeneid, soovijad said autogramme.
Oma järjepidevuse ning olemuse poolest laiemalt on kindlasti tegemist unikaalse ettevõtmisega kogu maailmas. Sõitjad maksavad kõik oma kulud ise, sponsorite raha läheb erinevate kultuuriobjektide toetuseks. Lisaks on üle Eesti jagatud välja 5000 helkurvesti, et lapsed oleksid liikluses paremini nähtavad.
“Kogu selle aktsiooni kõige suuremad kangelased on DSV Transport, United Motors, Euronics, Cru Hotell ja Restoran, Saku Õlletehas ja Fifaa, kes on kõik need aastad uskunud meie algatustesse ja panustanud omakasupüüdmatult heategevusse ligi 40000 eurot”, sõnas Kultuurse Motobande ellukutsunud Estonia Seltsi juhataja Mart Mikk. “Ehkki mootorratastel kulgemine tähendab loovisiksuste jaoks pigem teraapilist võimalust omaette olla, kõlab täiesti uskumatuna, et tänavugi suvel veedavad 40-liikmelises grupis terve nädala üheskoos tuntud kultuuriinimesed, kelle ühiseks hobiks on motomatkamine.”
Kultuurses Motobandes on 10 aasta jooksul kaasa löönud lauljad Jaagup Kreem ja Koit Toome, näitlejad Sepo Seeman, Tiit Sukk, Marko Matvere, Ago Anderson, Tõnu Kark ja Ahti Puudersell; trummar Roland Puusepp, kitarristid Elmar Liitmaa ja Romet Pott, klahvpillimängija Rain Rämmal; saksofonistid Raivo Tafenau, Timo Vendt ja Ülari Kirsipuu; basskitarristid Danel Pandre ja Kait Lukka; tantsija Larianna Holm; muusikaprodutsent Lauri Laubre; maalikunstnik Jaak Arro; disainerid Hannes Võrno, Margus Triibmann, Ionel Lehari, Andres Uibomäe, Kaarel Kivikangur ja Ervin Adojaan; uudisteankur/riigikogulane Tanel Talve; pärimusmuusikud Siim Rikker, Triinu Taul ja Marju Varblane; ERSO sümfoonikud Mihkel Peäske, Kristjan Mäeots, Tõnis Traksmann ja Kaspar Eisel; flöödimängija Tauno Valdna, teleoperaator Aare Varik, külalistena ringrajasõitja Hanno Velt, motopolitseinik Mirjam Männamaa ning soome lauljad Sauli Tiilikainen ja Markku Aro.
Juubelituuri tulemusena valmib toetajate abiga raamat Estonia Seltsi väärikast ajaloost.

Klaudia Maldutise stipendiumi sai Ketlin Oja

18. detsembril jagati Mustpeade Majas Eesti Rahvuskultuuri Fondi aastapreemiaid ning stipendiume. Mart Mikk andis üle Estonia Seltsi allfondi Klaudia Maldutise nimelise stipendium Eesti Rahvusballeti tantsijannale Ketlin Ojale loominguliseks tegevuseks. Stipendiumiga kaasneb Ivo Lille loodud klaasist rändauhind.
Klaudia Maldutis (1910–1995) oli aastatel 1926-1944 Estonia balletisolist, põgenes 1944 Rootsi, sealt Itaaliasse ja 1947 Argentinasse, elas 1967–94 Buenos Aireses ning oktoobrist 1994 kuni oma surmani taas Tallinnas.

img_6794

img_6795
(fotod: Peeter Hütt / Tippfoto)

klaudia_maldutis
Klaudia Maldutis (ETMM maalikogu)

Ilmus raamat Anu Kaalust

28. novembril esitleti Viru Keskuse Rahva Raamatus teost “Kahel pool eesriiet”, mille keskmes on legendaarne koloratuursopran, kauaaegne Rahvusooper Estonia solist ning tänane aktiivne Estonia Seltsi liige Anu Kaal. Raamatu autor on Hele-Mai Poobus.

anu_kaal

Eesti Vabadussõja mälestuskontsert

28. novembril kell 18 toimus Rahvusooperi saalis südamlik kontsert, mille eesmärgiks oli luua tugev side toonaste ja tänaste põlvkondade vahel ja meenutada Vabadussõda. Just sel kuupäeval, 98 aastat tagasi, toimus esimene lahing Joala küla põldudel. Kõnesid pidasid 21. kooli vilistlane Mikk Mäe, Kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras ning Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste. Esinesid Estonia Seltsi Segakoor (dirigent Heli Jürgenson), Kaitseväe orkester (dirigent kolonelleitnat Peeter Saan) ja Tõnis Mägi. Ürituse korraldasid Estonia Selts koos Kindral Johan Laidoneri Seltsi, Eesti Lipu Seltsi, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Konstantin Pätsi muuseum.

vabadussoda2

Estonia Seltsi Rootsi osakond külastas Tallinnat

Alates Estonia Seltsi tegevuse taastamisest 1990. aastal on tegutsenud seltsi osakond ka Rootsis, Stockholmis. Tänase päeva seisuga on Rootsis liikmeid 62, neist pooled külastasid möödunud nädalavahetusel Tallinnat. Laupäeva õhtul vaadati Rahvusooperis Estonia G.Verdi ooperit “Aida”, pühapäeva keskpäeval koguneti Estonia Talveaeda, et saada ülevaade Estonia Seltsi tegemistest ja käekäigust seltsi juhataja Mart Miku vahendusel. Koosviibijatele oli toredaks üllatuseks seltsi kodulehe ning Facebooki-konto olemasolu. Lepiti kokku, et selliseid kohtumisi saab tulevikus olema veelgi, samuti lubati saata digitaalsel kujul põnevat arhiivmaterjali Estonia Seltsi Rootsi osakonna tähtsündmustest.

estonia_seltsi_rootsi_osakond