Pärast Estonia teatri 100. sünnipäeval avatud Estonia vana maja mälestusmärki Rävala puiesteel hakati Arne Miku eestvedamisel ning Tallinna Linnavalitsuse toel paigaldama Estonia teatrimaja poole suunduvatele kõnniteedele nende estoonlaste sümboolseid jalajälgi, kes on erinevatel aegadel andnud sellele teatrile mõtte ja sisu. 2007. aastal paigaldati vanast teatrimajast uude liikumise tähistamiseks esimesed „jalajäljed“ teatri asutajate Paul Pinna ja Theodor Altermanni mälestuseks. Igal järgneval aastal on seda rida pikendatud teiste Estonia teatrile oluliste nimedega. 2008. aastal avati pidulikult Betty Kuuskemaa, Raimund Kulli ja Benno Hanseni jalajäljed Rävala puiesteel. Aasta hiljem asusid nendega teekonda jätkama Aleksander Arder, Ants Lauter, Hanno Kompus ja Rahel Olbrei. 2010. aastal lisandusid Pärnu maanteele Klaudia Maldutise ja Artur Koidu jalajäljed ning Georg Otsa tänavale Ants Eskola, Milvi Laidi, Agu Lüüdiku, Meta Kodaniporki ja Georg Otsa omad. 2011. aastal täienesid rajad järgmiste suurkujude nimedega: Tiit Kuusik, Ida Aav-Loo ja Aarne Viisimaa Estonia puiesteel ning Karl Ots, Elsa Maasik ja Karl Viitol Sakala tänaval. 2012. aasta sügisel lisandusid Erna Villmeri, Alfred Sälliku, Verner Nerepi, Voldemar Haasi ja Natalie Mei jalajäljed. Sellega jõudis ühtlasi lõpule Rävala puiestee ja Lauteri tänava ühendus Estonia puiesteega. 2013. aasta septembris, Estonia maja 100. aastapäevaks said oma mälestusplaadid Anna Ekston, Eino Uuli, Martin Taras, Paul Mägi, Hendrik Krumm, Eldor Renter ja Gerda Murre. Pärast Tammsaare pargi renoveerimist ja Lembit Palutederi skulptuuri nihutamist Draamateatri poole muutusid mõnede jäljepaaride asukohad ning tänavasillutisesse paigutati 3 uut tahvlit Eri Klasi, Helmi Puuri ja Uno Järvela mälestuseks. 2022. aasta augustis sai AS Infortari toel jäljerada väärika täienduse Teo Maiste, Mati Palmi ning Sulev Nõmmiku mälestusplaatidega.
Praeguseks on Tallinna kesklinna tänavatele paigaldatud kokku 40 jalajäljepaari, need on teostanud skulptor Tiiu Kirsipuu. Raha teostuseks on kogutud iga-aastasel Estonia teatrilaadal müügist ja annetustest, paigaldamisega tegeleb Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet.
Paul Pinna (1884–1949)
Näitlejana alustas Paul Pinna 14-aastaselt Estonia asjaarmastajate trupis. Aastal 1906 oli ta koos Theodor Altermanniga kutselise Estonia asutaja ning tegutses siin (vaheaegadega) näitlejana ja lavastajana nii draamalavastustes kui operetis aastani 1914 (aastatel 1908–1913 ka ooperis), olles oma andega rahva hulgas väga armastatud. 1923. aastal asutas ta omanimelise rahvateatri ning juhtis seda aastani 1927. Pinna esines ka kuuldemängudes, kabarees, estraadikavades ja filmis, tõlkis üle 20 näidendi ja 30 opereti, kirjutas näidendeid, kupleesid ja libretosid. Koos Altemanniga andis ta välja ajakirja „Näitelava“.
Theodor Altermann (1885-1915)
Näitleja ja lavastaja, kutselise Estonia üks asutajaid Theodor Altermann alustas lavategevust juba 1902. aastal „Estonia“ näitetrupis. 1905. a käis ta Saksamaal end erialaselt täiendamas. Teist korda viibis ta samas 1911–1913. Alates 1910. aastast andis ta koos Paul Pinnaga välja esimest Eesti teatriajakirja “Näitelava”. Uue “Estonia” teatrimaja avamisel 1913. aastal tõusis Theodor Altermann lavale eesti teatri esimese Hamletina. Paljude osatäitmiste seas mängis ta eesti teatrilukku oma kaks tipprolli: “Tabamata ime” ja “Pisuhänd”, olles ise ka mõlema esiklavastaja. Viimast korda seisis ta laval 1914. aastal Piibelehena.
Aarne Viisimaa (1898–1989)
Laulja, lavastaja ja näitleja Aarne Viisimaa puhus 1920. aastate keskel „Vanemuise“ ooperile tuule tiibadesse ning oli seejärel juhtiv lüüriline tenor ja üks väljapaistvamaid laulvaid näitlejaid Estonia teatris. Toonases tenoritepõuases teatris sai Aarne Viismaast üks enamnõutud näitlejaid-lauljaid. Tema ooperirollidest võiks nimetada Cassiod, Alfredot, Hertsogit, Manricot (G. Verdi „Othello“, „La traviata“, „Rigoletto“, „Trubaduur“), Taminot ja Ottaviot (W. A. Mozarti „Võluflööt“ ja „Don Juan“), nimirolli R. Wagneri „Lohengrinis“, Don Joséd G. Bizet’ „Carmenis“, Lenskit ja Triquet’ P. Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“ jpt – kokku 48 eripalgelist osatäitmist. Viisimaa edu tugines pigem töökusele, täpsusele kui suurepärastele looduslikele eeldustele. Ta on kirjutanud: „Minu arvates peaks iga teatritegelane oma tööd võtma äärmise korrektsuse ja vastutustundega. Teater on ju kunstitempel. Templis ei saa olla midagi muud kui ennastsalgav kohusetäitmine.“
Ida Aav-Loo (1901–1997)
Ida Aav-Loo alustas muusikukarjääri Estonia koorilauljana (1919–26) ning oli seejärel, Eesti kutselise muusikateatri arenguetapil, üks säravamaid andeid meie vokaalkunstis. Töötanud palju ja hoolega koloratuuri alal ja leidnud oma häälele sobiva seade, muutus ta dramaatiliseks koloratuursopraniks ning väga mitmekülgse repertuaariga ooperisolistiks. Aav-Lood iseloomustas täpne viimistletud lauluvirtuositeet, puhtus intonatsioonis kõrgete helide laulmisel, kuulajaskonda lummamine liigutava ekspressiivsuse ja lihtsusega. Lauljanna rolligaleriisse kuuluvad Senta (Wagneri „Lendav Hollandlane“), Musette (Puccini „Boheem“), Gilda (Verdi „Rigoletto“), Rosina (Rossini „Sevilla habemeajaja“), Aida (Verdi „Aida“), Violetta (Verdi „Traviata“), Öökuninganna (Mozarti „Võluflööt“), Turandot (Puccini „Turandot“) ja paljud teised surematud kangelannad.
Tiit Kuusik (1911–1990)
Eesti ühe silmapaistvama baritoni Tiit (Dietrich) Kuusiku muusikukarjäär sai alguse Pärnu džässorkestris tšello- ja trummimängijana, ent tõeline kutsumus viis Kuusiku Tallinna Konservatooriumi Aleksander Arderi lauluklassi. Tema tähelend algas legendaarse võiduga Viini rahvusvahelisel lauljate konkursil, kus peavoorus esitatud Figaro kavatiini saatsid ovatsioonid ja ta pälvis esikoha kolmandas voorus laulmata. Hiilgava esitusega kaasnes hooajaks 1938/39 leping Viini Volksoperis. Õige pea pärast Teise maailmasõja puhkemist pöördus Kuusik kodumaale tagasi ning alustas pikka ja edukat karjääri Estonia teatris.
Tiit Kuusiku erakordne töövõime, süvenemisoskus, loomupärane musikaalsus ja mitmekülgne häälematerjal võimaldasid tal edukalt laulda väga erinevate ajastute muusikat ning kehastada kõige vastandlikumaid tegelaskujusid. Kuusiku repertuaaris on lüürilisi (Silvio, Jeletski, Almaviva), dramaatilisi (Tonio, Tomski, Scarpia) ja buffo (Figaro, Petruccio) iseloomuga rolle. Lauljale endale meeldisid nii tõsine kui ka koomiline ooper, lemmikteostena nimetas ta „Sevilla habemeajajat“, „Boriss Godunovi“ ja „Rigolettot“, kus oli võimalusi nii lauluks kui ka mänguks.
Kuna Kuusikut peeti eelkõige bel canto suurmeistriks, on just itaalia ooperil tema loomingus vaieldamatult eriline koht. Laulja avaldas korduvalt kahetsust, et Estonia teatris mängiti nii vähe Wagneri oopereid, mis pakuvad tänuväärset materjali eeskätt baritonidele. Maestro kontsertprogrammides oli Wagneril aga kindel koht.
Karl Viitol (1888–1944)
Bassbariton Karl Viitol õppis laulmist eraviisiliselt Valgas, kus tegutses 1909. aastast asjaarmastajate näiteringides (ka “Säde” seltsis A. Wirkhausi juhendatud operettides). Seejärel töötas ta näitlejana Riias, täiendas end Roomas ning oli Estonia teatri solist 1918. aastast kuni hukkumiseni Tallinna pommitamises 1944. aastal. Selle aja jooksul jõudis ta hääle kinkida Escamillole (Bizet „Carmen“), Scarpiale (Puccini „Tosca“), Hollandlasele (Wagner „Lendav Hollandlane“), di Lunale (Verdi „Trubaduur“), Leporellole (Mozart „Don Juan“), Jagole (Verdi „Othello“), Papagenole (Mozarti „Võluflööt“) jpt. Lisaks jagas Viitol oma muusikalist talenti hinnatud oratooriumilauljana nii kodu- kui ka välismaal. Laulupedagoogina tegutsedes jagas ta oma teadmisi ka järeltulevate põlvedega.
Elsa Maasik (1908–1991)
Legendaarne sopran Elsa Maasik alustas lavakarjääri juba aastail 1932–35 Endla teatri laulja ja näitlejana, oli seejärel 1935–41 Vanemuise ning aastail 1942–1963 Estonia ooperisolist. Ta tegutses ka pedagoogina ning oli silmapaistev kammerlaulja. Elsa Maasiku repertuaari kuulusid paljud sopranile loodud ooperirollid: Nedda Leoncavallo „Pajatsites“, Tatjana Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“, Butterfly Puccini „Madama Butterflys“, Violetta Verdi „Traviatas“, Gilda Verdi „Rigolettos“, Margarethe Gounod’ „Faustis“, nimiosa Puccini „Toscas“, Amelia Verdi „Maskiballis“, Marfa Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjas“, Elisabeth Wagneri „Tannhäuseris“, Krahvinna Mozarti „Figaro pulmas“ jpt.
Karl Ots (1882–1961)
Laulja Karl Ots, eesti ooperiteatri alustala, õppis Petrogradi (praegu Sankt Peterburi) Rahvakonservatooriumis 1913–1918 ja Roomas 1925–1926. Estoonlaste ridadesse tuli ta 1920. aastal, kus oli koori bariton, hiljem opereti- ja ooperisolist. Veel 68-aastasena esines ta Pjotr Tšaikovski ooperi „Padaemand“ ülinõudlikus Hermanni osas. Lisaks teatritegevusele esines Ots ka kammer- ja oratooriumilauljana, mängis filmis „Kui saabub õhtu“, kuulus Estonia kvartetti ning koolitas noori lauljaid.
Aleksander Arder (1894–1966)
Bariton Aleksander Arder õppis laulmist Itaalias ja Rootsis. Kuigi tema debüüt Estonia teatris toimus juba 1919. aastal (Silvio Leoncavallo „Pajatsites“) ning viimast korda laulis ta seal 1952. aastal (Gremin Tšaikovski „Jevgeni Oneginis“), kestis Arderi lavalooming praktiliselt ainult 7 hooaega (1923–1930). Ometi jõudis ta nende aastatega ära laulda terve elutöö – 35 osa – ning tema looming oli meie rahvusliku ooperikunsti kujunemisel üks arvestatavamaid alustalasid. Ta ei esitanud kunagi helilooja poolt paberile pandud noodirida, vaid oskas alati need noodid koos sõnadega ellu äratada temale nii omase sugestiivsuse, südamlikkuse ja sügavusega. Iga osa puhul püüdis ta leida vokaalse ja artistliku külje sünteesi.
Suurt tähelepanu nõudis kindlasti ka Aleksander Arderi pedagoogiline töö, mis kestis 1928. aastast kuni surmani. Tema õpilaste hulgas olid Marta Rungi, Elsa Maasik, Tiit Kuusik, Aaro Pärn, Ott Raukas, Aleksander Püvi, Hendrik Krumm, Uno Kreen, Ervin Kärvet, Tiit Tralla, Arne Mikk jpt.
Ants Lauter (1894–1973)
Ants Lauter alustas teatritegevust 1913. aastal Estonias inspitsiendi ja näitlejana. Seejärel tegutses ta aastatel 1918–1926 ja 1927–1941 Estonia draamajuhina ning 1944–1949 peanäitejuhina. 1958. aasta suvest sai ta „Estonia“ direktoriks, ent jäi juba järgmisel aastal pensionile. Lauter oli iseõppija, kelle teatrikooliks olid proovid, etendused, reisid, raamatud, tähelepanekud ja vaidlused. Oma esimeseks õpetajaks pidas ta Karl Jungholzi, kellelt sai nõuandeid, õpetusi ja teadmisi; esimese teatriarmastusena nimetas Altermanni, kes oli talle näitlejana suureks eeskujuks. Ants Lauteri lavastustest väljapaistvamateks on A. Tšehhovi „Kolm õde“ ja A. Jakobsoni „Kaks leeri“.
1975. aastast annab Eesti Teatriliit välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.
Hanno Kompus (1890–1974)
Mitmekülgselt andekas Hanno Kompus oli lavastaja, kunstikriitik ja arhitekt. Ta tegutses paljudes organisatsioonides, nagu Eesti Korporatsioonide Liit, Eesti Arhitektide Ühendus, „Estonia“ selts ja PEN-klubi. Lisaks oli Kompus 1919.-20. aastal Haridusministeeriumi kunstiosakonna juhataja ning osales ka Vabadussõjas. Kõige selle kõrvalt jätkus tal veel aega ja indu pühenduda teatrile, töötades alates hooajast 1920/21 Estonia teatri dramaturgina ning tehes siin ka draamalavastusi. Teatri juhtkond pidas Kompust sobivaks inimeseks ooperijuhi kohale, milleks ettevalmistumiseks stažeeris hooajal 1922/23 Dresdeni Riigiooperi juures. Ligemale 40 lavastusega oli Hanno Kompus eesti ooperipõllu üks kõige süsteemikindlamaid harijaid.
1944. aastal põgenes Hanno Kompus Rootsi, projekteeris Stockholmi ümbrusesse väikeelamuid, illustreeris eestikeelseid raamatuid, tegutses eesti teatrites. Aastast 1951 elas ta Kanadas, kus osales ka Montreali Eesti Teatri tegevuses.
Rahel Olbrei (1898–1984)
Ballettmeister, balletipedagoog ja tantsija Rahel Olbrei õppis klassikalist balletti S. Smironina-Sevuni ja E. Litvinova ning M. Wigmani stuudios Saksamaal, täiendas end lisaks É. Jaques-Dalcroze’i ja R. Labani kursustel. 1918. aastal sai Olbreist Estonia tantsija, 1925. aastal juba ballettmeister. 1926. aastal rajas ta Estonias püsiva tantsutrupi, koolitades sellele ühtlasi ka ise tantsijaid. Ballettmeistri esimene iseseisev tantsulavastus, ballett-pantomiim „Roheline flööt“ Mozarti muusikale, jõudis lavale 1928. aastal. Järgnesid „Giselle“, „Pähklipureja“, „Punane moon“, „Luikede järv“ jne. Tema viimaseks tööks jäi Tubina „Kratt“ 1944. aastal. Samal aastal põgenes Olbrei Rootsi ning aastast 1951 kuni surmani elas Kanadas.
Betty Kuuskemaa (1879–1966)
Betty Kuuskemaa alustas teatriteed 1897. aastal Estonia Seltsi kooris ja oli aastatel 1898–1949 (vaheajaga) siin näitlejaks. Tema esimeseks rolliks oli Tiina Mannstaedti „Ilumäe piimatüdrukus“ ja viimane roll pool sajandit hiljem Maret Laagus Jakobsoni „Kahes leeris“. Koos paljude kolleegidega põgenes ka tema 1944. aasta sügisel Rootsi, kuid kaks aastat hiljem tuli südame kutsel kodumaale tagasi. Kui Betty oli 25 aastat näitleja olnud, kirjutas lavastaja Hanno Kompus „Päevalehes“ muuhulgas: „Ta on mänginud lihtsalt kõike, esinedes küll laulumängus, operetis, küll draamas ja komöödias /…/ Loomulik valik on Betty Kuuskemaa kujude /…/ hulgast nihutatud esiplaanile ta koomilised eided, ta kuningannad, valitsejannad ja muud käskijannad, ta emad.“
Raimund Kull (1882–1942)
Raimund Kull lõpetas 1906. aastal Peterburi Konservatooriumis prof. F. Türneri trombooniklassi ning töötas orkestrandi ja dirigendina Venemaa linnades. 1912–1942 juhatas ta Estonias muusikalavastusi ja sümfooniakontserte. Koloriitne dirigent suutis isegi tolleaegse napikoosseisulise orkestriga palju ära teha. Tänu tema entusiastlikule tegutsemisele sai loodud tugev alus meie ooperikultuurile ja sümfooniakontsertide korraldamise traditsioonile. Lisaks seisis Kull aastaid mereväe puhkpilliorkestri ees, oli üldjuht mitmel laulupeol, ringhäälingu orkestri dirigent, Tallinna Kõrgema Muusikakooli (hilisema Konservatooriumi) rajajaid ning hoolitses tromboonieriala õppejõuna aastakümneid pillimängijate järelkasvu eest. Raimund Kulli helitöödest on tuntuim bravuurne marss „Kodumaa“.
Benno Hansen (1891–1952)
Ooperilaulja, opereti- ja draamanäitleja Benno Hansen alustas teatritegevust Petrogradis Marinski teatri kooris. Estonia teatrisse tuli ta 1912. aastal ning laulis siin mõningate vaheaegadega kuni surmani. Meie ooperikunsti algaastatel tuli andekal lauljal olude sunnil teatrit välja aidata ka mõnede baritonirollide esitamisega (Onegin, Germont), kuid tema pärusmaaks jäid ikkagi tõelised bassirollid: don Basilio, Mölder, Sarastro, Philipp II, Colline jne. Hanseni sametine bassihääl oli publiku poolt armastatud ühtviisi ooperilaval kui ka kontserdisaalides ning tema kohta tavatseti öelda ”bass jumala armust”. Pärast esinemist Mefistona Rootsi Kuningliku Ooperi laval pakuti talle sinna ka lepingut – ainsa lisatingimusega, et ta peab ära õppima rootsi keele. Benno aga sõitis Tallinnasse tagasi ja ütles: „Kui Rootsi kuningas tahab mind kuulata, las õpib ära siis eesti keele!“
Klaudia Maldutis (1910–1995)
Baleriin ja varieteetantsija Klaudia Maldutis õppis 1926. aastast tantsu Rahel Olbrei Estonia õpperühmas, täiendades end neljakümnendatel Riia ooperi- ja balletiteatris. 1926–44 kuulus Maldutis Estonia balletisolistide ridadesse. Seejärel oli sunnitud põgenema Rootsi, sealt Itaaliasse ja 1947. aastal Argentinasse, kus tantsis 1967. aastani. Tema osatäitmiste hulka kuulusid Myrtha ja Giselle (Adami „Giselle“, 1929 ja 1942), fee Dražee (Tšaikovski „Pähklipureja“, 1936), Flora (Drigo „Flora ärkamine“, 1937), Tao-Hoa (Glieri „Punane moon“, 1939), Odette (Tšaikovski „Luikede järv“) jne.
Artur Koit (1908–1980)
Artur Koit tuli Estoniasse Rahel Olbrei balleti õpperühmast ja oli Estonia balletisolist aastail 1926–1964. Koit alustas Sing Lingina 1928. aasta lavastuses „Roheline flööt“, tema viimaseid rolle oli Linnapea „Coppélias“ 1973. aastal. Nende vahele jääv rollide loetelu on aukartustäratav: Albert „Giselle’is“, prints Siegfried „Luikede järves“, sulane „Kratis“, Romeo, Phoebus „Esmeraldas“ jpt. Hiljem tegutses ta Estonias repetiitori ja lavastajana ning 1951–1964 jagas oma teadmisi Tallinna Koreograafiakoolis paaristantsu õppejõuna.
Ants Eskola (1908–1989)
Ants Eskola näitlejakarjäär algas 1925. aastal Estonia teatri ooperikoomikuna. Erakordselt oluliseks osutus teatrihooaeg 1934/35, mil talle anti võimalus hakata peaosi mängima ka draamalavastustes (Hlestakov Gogoli “Revidendis”). Eskola näitlemisele oli omane väljendusvahendite vähesus, loomulikkus ja lihtsus ning rollides tulid esile peened ja sügavad psühholoogilised varjundid. Aastad 1941–1946 veetis ta pagendatuna Solikamskis. Pärast seda töötas ta taas hinnatud draamanäitlejana nii Rakvere Teatris, Tallinna Draamateatris (1949–1965) kui ka ENSV Riiklikus Noorsooteatris (1966–1983). Lisaks mängis Eskola kuuldemängudes, telelavastustes ning rohkem kui 30 filmis.
Meta Kodanipork (1904–1983)
Meta Kodanipork vältis teatritööd 40. eluaastani. Alles viimasel sõjasügisel 1944. aastal ei suutnud ta enam vastu seista teatrist saadud kutsele hõrenenud kooriridu täiendama tulla. Nii sai Elizaveta Rozeni juures laulmist õppinud ministeeriumiametnikust ja EMO koori lauljast estoonlane. Paari hooaja möödudes oli Meta juba armastatumaid soliste. Tema Silva, Rosalinde, Hanna Glavari ja Mariza jätkasid Milvi Laidi unustamatuid operetitraditsioone. Samavõrd kõrgelt hinnati Metat ka ooperis. Vaatamata suurele menule pääses ta toonaste olude tõttu võõrusetendustele üksnes Leningradi, Kiievisse ja Moskvasse.
Milvi Laid (1906–1976)
Laulja ja näitleja Milvi Laid mängis 1927. aastal Pinna Rahvateatris, seejärel 1927–29 Ugalas. Estonia operetis nimetatakse aga aastaid 1929–1944 õigusega Milvi Laidi ajastuks, mis andis sära ja tähendlikkuse ka Agu Lüüdiku operetirežiile. Ei vähimatki afišeerimist, intervjuude andmist ega ammugi nn. seltskondlikkust polnud tema lavatöös märgata. Kaunis välimus, üha ja enam täiuslikumaks muutuv vokaalne tase, ilus ja vaba lavaline liikumine, loomulikkus ja sundimatus nii laulus, dialoogis, žestis kui ka fraasis, keskendatus lavatööle ja järjepidevale eneseharimisele veensid, et Milvi Laid oli primadonnaks sündinud. Ta säras laval Violetta (Verdi „Traviata“), Kannikese (Kálmán „Montmartre’i kannike“), Madelaine’i ja Marizana (Ábrahám „Savoy ball“ ja „Mariza“), Adele ja Rosalindena (Strauss „Nahkhiir“) ning paljude teiste operetikangelannadena.
Agu Lüüdik (1897–1949)
Agathon Lüdig (eestipärase nimega Agu Lüüdik) tuli Estonia lavale juba 1919. aastal ja tema esimeseks osaks sai Jepihhodov Tšehhovi “Kirsiaias”. Kohe hakkas ilmnema uustulnuka loomulik koomikutalent ja kuni oma teatritee lõpuni 1949. aastal oli ta üks Estonia teatri koomiliste rollide kandetalasid. Näitlejana oli Agu Lüüdik efektselt haarav karakterilooja, leidlik improviseerija, isikupärane ja sarmikas koomik. Tema rollide loetelus on lavakujusid keisritest talumeesteni, elegantsetest salongilõvidest paadialusteni. Agu Lüüdik oli ka hea tantsija ja tema oli esimene, kes lülitas meie operetti steppimise.
Lavastajana tõi Agu Lüüdik eesti operetti mõiste ansamblimäng ja esimestel lavastaja-aastatel astus võitlusse staaritsemise vastu. Õppereisidelt Euroopa tunnustatud teatritesse tõi ta kaasa uusi operette, avastas mitu uut operetitähte ja innustas neid ning nõudis operetile ooperi ja draamaga võrdväärset osa ja tunnustust. Aasta-aastalt süvenesid oskused ja teadmised ning tema režiid kujunesid järjest põhjalikumaks, sügavamaks ning loogilisemaks Sõjaeelset perioodi Estonia opereti säravat mainet võib pidada just Lüüdiku teeneks.
Georg Ots (1920–1975)
Tuntuim ja armastatuim eesti laulja Georg Ots lõpetas 1951. aastal Tallinna Konservatooriumi ning oli aastatel 1945–1975 Estonia teatri solist. Kolmekümne aasta jooksul Estonias lõi Georg Ots särava galerii detailselt viimistletud rolle. Harvaesinev andekus, erakordne musikaalsus, särav intelligents ja kaunikõlaline baritonihääl lubasid Georg Otsal esitada kõige erinevamaid ooperirolle, lüürilistest sügavdramaatilisteni. Hinnatud estraadilauljana oli ta alati oodatud kogu tollases Nõukogude Liidus, aga ka Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal, Ungaris, Bulgaarias, Egiptuses ja mujal. Lisaks mängis Ots paljudes filmides ja jõudis ka ise lavastada. Tema viimaseks tööks Estonias jäigi Mozarti ooper „Don Giovanni“ lavastamine 1975. aastal, mille viis lõpuni Arne Mikk.
Otsa väljendusrikas ja lüüriline baritonihääl laulis end sügavale publiku südamesse, tema sagedased esinemised klassikalise muusika ja estraadikontsertidel, raadios ja televisioonis tegid temast tõelise staari. Tänaseks on Georg Otsas saanud legend, keda teab ka noorem põlvkond tänu helisalvestistele, filmidele ja kirjasõnale.
Erna Villmer (1889–1965)
Erna Villmer oli meie esimene teatriharidusega näitleja. Ta õppis Peterburis ja Moskva Kunstiteatri stuudios, hiljem täiendas end Pariisis, Berliinis ja Viinis. Estonias, mis oli sel ajal eelkõige draamateater, sai ta mängida kõige ihaldatumaid rolle: Opheliat, Juuditit, Koidulat, Cordeliat, Eeva Marlandit, „Pisuhänna“ Laurat, Desdemonat, Norat, Solveigi ja teisigi Ibseni ja Shakespeare’i kangelannasid, samuti rolle tollasest lääne kaasaegsest dramaturgiast. Näitlejanna lavakarjääri tumestasid aga rängad peavalud ja nõrk närvikava. 1930. aastate teisel poolel tervis halvenes ning 1937. aastal oli 48-aastane Villmer sunnitu lavast loobuma.
Alfred Sällik (1890–1943)
Alfred Sälliku nimega seostub eelkõige Estonia opereti algus ja selle õitselepuhkemine. Kuigi ta täitis huvitavaid karakterosi ka kümnetes draamades ja komöödiates, kuulus tema süda siiski täielikult vaid muusikateatrile. Oma kauni lüürilise tenoriga tõi ta kuulajani operetis leiduvast parima – meloodilise muusika. Oma tunnete siiruse ning spontaansusega andis ta ka operetikangelastele elu ja inimliku võlu. Alfred Sällik debüteeris Estonias 1910. aastal Cassiona Shakespeare’i „Othellos“. Esimeseks operetirolliks oli vaene lehepoiss Niccolo F. Suppé „Modellis“. Ta mängis ja laulis peaaegu kõikides I. Kálmáni , Sällik ka ise operette lavastama, mida kümne aasta jooksul kogunes üle 50.
Verner Nerep (1895–1959)
Koori- ja orkestrijuhina oli Verner Nerep põhiliselt autodidakt. Konservatooriumi lõpetas ta eelkõige esimese maailmasõja tõttu alles 1927. aastal Artur Kapi kompositsiooniklassi õpilasena. Estoonlane sai temast aga juba tudengina, kui ta asus 1923. aastal tööle Estonia ooperkooriga, mis oli veel õige väike ja kõige enam rakendatud operetis. Eriti tugevaks küljeks loeti Nerepi juures suurt rütmierksust ja täpsust – omadused, mis hea dirigendi olulisemateks tunnusteks. Nerepi juhitud EMO koori repertuaar oli avar, kusjuures just eesti rahvusliku kooriloomingu (Saar, Kreek, A. Kapp, Aavik jt) populariseerimisel olid tal eriliselt suured teened. Kahel korral – 1933 ja 1938 – oli Verner Nerep üldlaulupeol segakooride üldjuhte. 1936 kutsuti ta Raimund Kulli kõrvale Estonia dirigendipulti. Pärast sõda elas Nerep Rootsis, juhatas Stockholmis segakoori ning asutas seal ka eesti sümfooniaorkestri, kellega andis aga vaid mõned kontserdid.
Voldemar Haas (1898–1982)
Lõpetanud Tartu kunstikooli „Pallas“ Vabbe, Triigi ja Mäe juures, asus Voldemar Haas tööle Vanemuise teatri dekoraatorina. Tema töö lavakujundajana tähistab uut etappi Eesti teatridekoratsiooni arenguloos. Maalitud dekoratsiooni kõrval hakkas kunstnik edukalt kasutama ka projektsioonilist ja plastilist dekoratsiooni. Teatrikunstniku ülesannet ei näinud ta lihtsalt lava dekoreerimises, vaid lava ruumilises kujundamises nii, nagu nõudsid seda lavateose sisu, selle idee ja lavastuse stiil. Haas tõi palju uut ka lavatehnika valdkonda, mis oli eeltingimuseks kvaliteetse lavakujunduse loomisel. Mitmed tema lavakujundused olid peaaegu tervenisti üles ehitatud valgustusele ning lahendatud projektsiooni abil. 1937. aastal suundus kunstnik Vanemuisest Estonia peadekoraatoriks ja tehniliseks juhiks. Eesti vanade etnograafiliste ja rahvakunsti materjalide tundmine tuli kasuks E. Kapi balleti „Kalevipoeg“ ja ooperi „Tasuleegid“ kujundamisel ning aitasid kunstnikul leida nendele uudse ja omapärase lahenduse. Kunstiinstituudis õppisid Voldemar Haasi juhendamisel teiste hulgas ka Eldor Renter, Uno Kärbis, Georg Sander.
Natalie Mei (1900–1975)
Teatrikunstnik, raamatugraafik ja pedagoog Natalie Mei tuli Eestisse 1912. aastal. Ta õppis Petrogradi Kunstide Edendamise Seltsi koolis ning 1922. aastal lõpetas Tartu kunstikooli „Pallas“ joonistusõpetajate kursused ja 1924. aastal õpingud Nikolai Triigi maaliateljees. 1929. aastal palgati ta pärast edukat kostüümikunstniku debüüti Ants Lauteri lavastatud „Tormis“ Estonia teatri rõivastusala juhatajaks. Mei oli Estonia kostüümikunstnik 1929– 935 ja 1944–1956 ning tegi ka lavakujundusi. Ta oli esimene, kes hakkas suhtuma kostüümi kui lavastuse terviklikku osasse, püüdes viia kostüüme kooskõlla lavastuse põhilaadiga ning tuua esile lavastaja ja näitleja taotlusi ühe või teise tüübi puhul. Ta otsis terviklikkust ja kostüümide omavahelist tasakaalu, pööras tähelepanu ka koori riietusele, grupeerides neid suuremateks värvirühmadeks, püüdis kostüümiga välja tuua tegelase olemust, leides selleks tihti vaimukaid ajastukostüümi detaile. Silmapaistvaks näiteks tihedast koostööst Voldemar Haasiga on Tubina balleti „Kratt“ esmalavastus Estonias 1944. aastal. Aastail 1940 –1964 oli Natalie Mei ühtlasi Eesti Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud. Õpilaste sõnul oli Natalie Mei hästi suur ja vitaalne naine, kaugeltki mitte piltilus, aga väga sarmikas; pidude hing, kelles oli küllaga huumorit.
Anna Ekston (1908–1992)
Baleriin, ballettmeister ja balletipedagoog Anna Ekston õppis tantsu E. Litvinova balletistuudios (1921–25) ning täiendas end Moskva koreograafiakoolis, Berliinis Gsovsky, Pariisis Preobraženskaja ja Riias Feodorova juures. Estonia teatrile pühendas ta end alates 1940. aastast balletipedagoogi ja lavastajana (1940–41) ning balletijuhi ja ballettmeistrina (1944–51). Ühtlasi algatas ta Tallinna Koreograafiakooli rajamise, oli 1946–48 ja 1951–65 selle direktor ning aastani 1966 ka klassikalise tantsu õpetaja. Anna Ekston lavastas ooperite ja operettide tantse, avaldas balletialaseid artikleid ja arvustusi ning juhendas laste balletiringe.
Eino Uuli (1906–1976)
Eino Uuli oli Estonia koorilaulja (1929–32), lavastaja (1937–51, vaheajaga) ning peanäitejuht, kes on ühtlasi tõlkinud oopereid, kirjutanud libretosid, ooperialaseid artikleid ja uurimusi. Täiendanud end lavastamise alal Moskvas, Berliinis ja Prahas, oli Eino Uuli lavastajana novaator, kes tõi kolmekümnendatel aastatel ooperite lavastamisse värskeid tuuli. Esiktööna tõi ta Estonias välja Puccini ooperi „Tütarlaps Läänest“ ning juba järgmist hooaega valitses kõigi nelja ja samas väga eripalgelise uuslavastusega: Gounod’ „Romeo ja Julia“, Flotow’ „Marta“, Tšaikovski „Mazepa“ ning Donizetti „Don Pasquale“. Esimeste sõjajärgsete aastate töödest tõusis eriti esile ta osalus eesti algupäraste ooperite lavaküpseks viimistlemisel: Eugen Kapi „Tasuleegid“ ning Gustav Ernesaksa „Pühajärv“ ja „Tormide rand“.
Martin Taras (1899–1968)
Erakordselt kauni tenorihääle tõttu „Eesti Carusoks“ nimetatud Martin Taras sattus ooperi juurde alles oma neljanda aastakümne künnisel. Kolmekümne lava-aasta jooksul Estonias (1932–59) jõudis ta aga laulda kõiki tähtsamaid klassikalisi tenorirolle: Cavaradossi (Puccini „Tosca“), Radames (Verdi „Aida“), Faust (Gounod’ „Faust“), Lenski (Tšaikovski „Jevgeni Onegin“), Pinkerton (Puccini „Madame Butterfly“), Lohengrin (Wagneri „Lohengrin“), Rodolfo (Puccini „Boheem“), Hertsog (Verdi „Rigoletto“), Carlos (Verdi „Don Carlos“), don José (Bizet’ „Carmen“), Alfredo (Verdi „Traviata“), Tannhäuser (Wagneri „Tannhäuser“), Canio (Leoncavallo „Pajatsid“), sõjajärgsetel aastatel ka eesti ooperite esitenorite osi: Ülo (Aava „Vikerlased“), Neeme (Kapi „Tasuleegid“), Leemet (Ernesaksa „Tormide rand“). Oma ulatusliku loominguga tõestas Taras, et suudab lisaks suurepäraste looduslike eelduste rakendamisele luua ka ilmekaid ja eripalgelisi karakterkujusid.
Paul Mägi (1917–1973)
Paul Mägi alustas teatriteed 1944. aastal tenorina Estonia kooris ning jätkates hiljem opereti- ja ooperilavastajana, iseloomustas teda suur oskus töötada lauljatega. Tema oluline panus Estonia ja kogu eesti muusikateatri arengusse seisnes oskuses märgata noori andekaid lauljaid, kellele ta andis võimaluse vastutusrikasteks rollideks. Mägile oli lähedane 19. sajandi itaalia ooper, milles sündisid ka tema parimad kunstilised saavutused: „Maskiball“ (1961), „Boheem“ (1962), „Othello“ (1963) jt. Nende kõrval olid väljapaistvad Wagneri „Lendav hollandlane“ (1958), Mozarti „Figaro pulm“ (1958) ja „Võluflööt“ (1964), Straussi „Roosikavaler“ (1970), Rossini „Türklane Itaalias“ (1971) ja Puccini „Tütarlaps kuldsest läänest“ (1963).
Hendrik Krumm (1934–1989)
Hendrik Krumm oli mitmekülgne tenor, kelle repertuaari kuulusid Verdi, Puccini, Bizet’, Donizetti ja Rossini, aga ka Tšaikovski, Mussorgski, Aava ja paljude teiste looming. Pea kolme aastakümne jooksul Estonia laval laulis ta poolsada ooperirolli: Gustav III (Verdi „Maskiball“), don José (Bizet’ „Carmen“), Rodolfo (Puccini „Boheem“), Radames (Verdi „Aida“), Alfredo (Verdi „La traviata“), Hertsog (Verdi „Rigoletto“), Manrico (Verdi „Trubaduur“), Enrico (Donizetti „Lucia di Lammermoor“) jpt. Lisaks esines Krumm kammerlauljana, esitas Eesti heliloomingut (Saare, Tubina, Kapi jmt laule) ning osales solistina vokaalsümfooniliste suurvormide ettekannetel (Berliozi „Fausti needmine“ ja „Romeo ja Julia“, Mozarti ja Verdi reekviem“, Bachi „Johannese passioon“, Tobiase „Johannes Damaskusest“, Kapi „Päikesele“).
Eldor Renter (1925–2007)
Teatrikunstnik Eldor Renter lõpetas 1951. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi teatridekoratsiooni alal professor Voldemar Haasi ja Natalie Mei õpilasena. Samal aastal alustas ta tööd lava- ja kostüümikujundajana Estonias teatris (aastail 1957–1963 ja 1980–1995 oli ta peakunstnik). Kokku on tema loomingus üle 140 lava- ja kostüümikujunduse ooperitele, ballettidele ning operettidele. Kunstniku viimaste tööde hulka Estonias kuuluvad J. Straussi „Viini veri“ (1994 ja 2004), „Nahkhiir“ (1997) ja „Öö Veneetsias“ (2000), Pugni/Dolgušini „Esmeralda“ (1999), Verdi „Nabucco“ (1996) ja „Macbeth“ (2001), Tšaikovski „Padaemand“ (2004), Tubina „Barbara von Tisenhusen“ (2004, kostüümid), Härmi „Kameeliadaam“ (2006), Minkuse „Don Quijote“ (2007). Siiani on Estonia repertuaaris Eldor Renteri kujundusega Tšaikovski „Luikede järv“ (2002).
Gerda Murre (1913–1981)
Kuigi varases eas Estonia primadonnat teater ei köitnud, märkas publik lavale jõudnud laulja ja näitleja mitmekülgset annet kohe. Särav sopran astus üles paljude klassikaliste operettide peaosades: Margot (Rombergi „Kõrbelaul“, 1935), Rosalinde (Straussi „Nahkhiir“, 1940 ja 1956), Odette Darimonde (Kálmáni „Bajadeer“, 1939 ja 1957) ning nimirollid „Marizas“ (1940 ja 1959) ja „Montmartre’i kannikeses“ (1939). Tundes sügavat huvi ka sõnalavastuste vastu, ei põlanud Gerda Murre pisirolle ning arendas ümberkehastumisvõimet vanade naiste osi mängides. 1938. aastal valmis ka soprani esimene ooperiroll – Nedda Leoncavallo „Pajatsites“. Murre tähelennu Estonia laval katkestas ebaseaduslik arreteerimine aastavahetusel 1940/41 ning Karagandõ oblastisse asumisele saatmine. Ületades austajate suurimadki ootused, naasis Gerda Murre pärast seitseteist aastat endiselt säravana taas lavale. Paraku tohtis ta Estonias esineda üksnes mittekoosseisulisena ning rehabiliteeriti alles postuumselt 22. mail 1991. aastal Eesti Vabariigi Ülemkohtu Pleenumi määruse alusel.
Eri Klas (1939-2016)
Helmi Puur (1933-2014)
Helmi Puur oli Estonia armastatud baleriin ja ballettmeister-repetiitor. Pärast Eesti Riikliku Koreograafiakooli lõpetamist jätkas ta õpinguid Leningradi A. Vaganova nimelises Balletiakadeemias. Tema lavateekond jäi tervislikel põhjustel ebaõiglaselt lühikeseks, Estonia solist sai ta olla vaid 1953–1955, 1958–1960 ja 1964–1966, kuid kasvõi ainult peaosad ballettides „Luikede järv“, „Esmeralda“, „Giselle“ ning „Romeo ja Julia“ jäädvustasid Helmi Puuri imelise ande meie balleti ajalukku igaveseks.
Uno Järvela (1926-2012)
Teo Maiste (1932-2018)
Mati Palm (1942-2018)
Sulev Nõmmik (1931-1992)