KULTUURNE MOTOBANDE ALPIDES
(Avaldatud Reisiajakirjas GO nr. 5/2015)
Alpide selles osas, mis hõlmab Itaaliat, Austriat ja Šveitsi, on ühtekokku 48 asfaltteega kaetud mäekuru, mille kõrgeim punkt ulatub üle 2000 meetri.
Kultuurne Motobande ületas neist 22, mille nimed esinevad võrdse sagedusega nii maailma kauneimate kui ka ohtlikemate teede loeteludes. Kuid mis kõige
toredam: Kuressaare lossihoovis antud heategevuskontserdi ning meeldejääva tsiklireisi tulemusena kogunes heade toetajate abiga 4450 eurot, mille eest
sai endale purje ajalooline Väinamere uisk „Moonland“ Muhu saarel!
Kaks nädalat enne starti vihmariideid, sooja pesu ja kolme paari kindaid mootorratta peale pakkides ei olnud vähimatki aimu, milline ilm ees ootab. Nimelt sai seekord rattad DSV Transpordi vahendusel Milanosse toimetatud ja ise järele lennatud. Kuna Alpid on Tallinnast vähemalt kolme päevateekonna kaugusel, ei ole suurt mõtet sinna maanteid mööda kohale sõita, kui just aega ja raha ülearu ei ole. Juba esmane arvutus näitab, et edasi-tagasi teeb see kokku umbes 200 liitrit kütust pluss nädala jagu ööbimisi, toitumist, tasulisi teid ning kõige tähtsamat – aega. Olles piisavalt palju ringi tiirutanud nii Lätis, Leedus kui ka Poolas, ei ole sealsetele tee- ja meeleoludele ette heita midagi, kuid transiidina pean seda lahendust üsna nüriks. Igal juhul tasub enne sadulasse hüppamist DSV-st hinnapakkumist küsida (www.ee.dsv.com), eriti juhul, kui teele minnakse vähemalt kahe tsikliga, millest üks peaks olema pisut madalam. Kultuurse Motobande 22 mootorratast täitsid spetsiaalsetele raamidele paigutatuna kahel korrusel ära kogu haagise, mis teisalt andis teatavat lisajõudu hinnaläbirääkimisteks. Jah, nii mõnedki tuuleklaasid ja peeglid tuli küljest kruvida, kuid vaev tasus ennast kuhjaga ära. 25. juuni õhtupoolikul kogunesime laulupidu meenutavas ülevas meeleolus kolmekümnekesi Tallinna lennujaama, et varakult ja soodsalt soetatud piletitega Ryanairi otselennuga Bergamosse põrutada. Et kogu varustus kiivritest saabasteni oli rataste peal Milanos ootamas, oli kõigil kaasas vaid napp käsipagas – mõnus.
Ostello Centrale di Bergamo (www.centralhostelbg.com) on ideaalne ööbimispaik vähenõudlikele reisisellidele, kelle jaoks on hoopis olulisem imekauni kesklinna ning raudteejaama lähedus. Sõit lennujaamast tavalise liinibussiga kestab 18 minutit ja maksab 2.20.
Splügen (2117 m) – San Bernardino (2065 m) – Lukmanier (1920 m)
Varahommikul sõitsime tellitud bussiga (www.zambettibus.it) taaskohtumisele oma armsate sõiduvahenditega DSV terminalis Milano eeslinnas Pioltellos, kus pärast mõningast kätega vehkimist sai selgeks tehtud, kes me oleme ja mida sealt soovime. Lahtipakkimine sujus tormakalt ja kõik olid mõtetes teel mägede jaheduse poole, kui korraga jäi Kait sõpradele abiks olles sõrmipidi kahe transpordiraami vahele. Kuna tema vasaku käe kinda nimeta-matsist turritas välja luutükk, algas meie vahva reis hoopis kiirabi kutsumisega. Ei jõua ära tänada üht hakkajat parameedikut, kes sel päeval võttis oma südameasjaks leida käekirurgiale spetsialiseerunud haigla, et Kait saaks ka edaspidi pilli mängida! Samuti ei ole siinkohal üleliigne südamele panna tervise- või reisikindlustuse olemasolu vajalikkust. Kolme kaasvõitleja abiga sai vilkurite varjus haigla juurde toimetatud Kaidu Harley-Davidson. Raske südamega asus kogu ülejäänud karavan siiski teele, kuna ajagraafik pressis tagant ja tõele au andes enam rohkemat kalli sõbra heaks poleks teha saanud niikuinii. Viimasel hetkel oli sunnitud grupist maha jääma ka Viljar, kelle vastselt Eestis hooldatud Ducatist hakkas suurest liigutusest sünnimaaga taaskohtumise üle kütust lekkima. Viljari seiklustest umbkeelse taksojuhiga mööda Milanot kahes erinevas mõõdus nelja kummirõnga otsingutel keset siesta-aega peaks peagi ilmuma eraldi raamat. Selles loos peitub ka teatav õpetuseiva: pikemale reisile ei tasu otse hooldusest minna.
Küll aga oleks mõttekas hankida vahetult enne starti värske kaardiuuendus: nii mõnigi uus ringristmik pani GPS-idel pead ringi käima, kuni viimaks sai leitud õige tee läbi Monza ning edasi juba piki Como järve paremat kallast kulgevaid lõputuid tunneleid Lecco ja Chiavenna suunas. Chiavenna vilus umbtänavas lõunapausiks rattaid parkides ei jäänud vast kellelegi märkamata paarkümmend Aston Martinit, mis otse meie ninade alt alustasid mootorite ulgudes tõusu mägedesse. Algas esimene kuru, Splügenpass, itaalia keeles Passo dello Spluga, kus umbes seitsmekümnest 180-kraadisest pöördest tuli mõni sooritada lausa valgustamata tunnelis! Siin pandi esimesed rattad hellalt pikali. Etteruttavalt öeldes tuli kogu reisi ajal püsti sikutada ei rohkem ega vähem kui kümme mootorratast, põhjusi oli valdavalt kolm:
– Keset U-pööret paremas sisekurvis, suunaga üles, ilmneb ootamatu takistus vastutuleva sõiduki või teeolude näol, niigi väike hoog raugeb ja ratas vajub külili. Jalga maha panna ei ole võimalik, kuna maapind on sel hetkel umbes puusa kõrgusel.
– Harjumuspärase horisondi puudumise tõttu jääb ratas parkides liialt püstisesse asendisse, mistõttu kukub ta täiesti sujuvalt ja omaalgatuslikult teisele poole üle.
– Pärast pikka ja kurnavat sõitu unustatakse peatudes lihtsalt küljetugi alla panna.
Järgmiseks oli menüüs Top Geari ja vanaaegsete ralliautode maiuspala, Alpide kaitsja San Bernardino nime kandev kuru, kus šveitsi sõjaväelased otse tee ääres suurtükkidega paugutamist harjutasid. Sel kurul ei ole mingit pistmist päästekoertega, samuti ei maksa sealt otsida asitõendeid Hannibali või Napoleoni armeede Alpide ületamise kohta – need ajaloolised sündmused toimusid hoopis Grand San Bernardinol märksa rohkem lääne pool. Laskusime alla orgu peaaegu Bellinzonani ja sealt uuesti üles mööda Lukmanieri (Lucomagna) kuru kuni ööbimiskohani linnakeses nimega Disentis. Tõsi, sihtkohta saanuks kindlasti ka otsemini, kuid esiteks oli tegemist mootorrattareisiga ning teiseks kehtib Šveitsi tasulistel teedel huvitav kord: sõiduõigust tõendav vinjett maksab 35 Šveitsi franki aastas, isegi kui vajadus sõita piirneks viie minutiga. Hostel Cucagna (www.cucagnahostel.ch) sai leitud otsingusüsteemist www.groups.ch. Kes mahajäänud sõpradele ja eriti Kaidu nimeta-matsile päev otsa pöialt hoidsid, ei pidanud pettuma – õhtuks oli kogu seltskond taas täies rivis. Veelgi enam, otse Karlsruhest tuli meid vastselt soetatud mootorrattal tervitama ERSO flöödimängija Mihkel.
Oberalp (2046 m) – Furka (2431 m) – Grimsel (2165 m) – Susten (2224 m) – Albula (2312 m) – Bernina (2323 m) – Forcola di Livigno (2315 m)
Alpides on riigipiirid rahvuste mõttes hägused, vabalt võib juhtuda, et Šveitsis asuv küla on läbi ja lõhki itaaliakeelne või geograafiliselt Itaalias viibides ei saa itaalia keeles hakkama, sest isegi asula silt on saksakeelne. Seetõttu võib erinevate kirjastajate kaartidel olla kardinaalselt erinevad nimed, ka elektroonilist otsingut või GPS-i kasutades tuleb olla tähelepanelik ja kannatlik. Disentis/Mustér on eriti põnev juhus, kuna linna teine nimi pärineb hoopis romanšidelt. Vahel ka retroromaaniks nimetatud kohalikku keelt kõneleb maailmas vaid 36 000 inimest, tegemist on ühega neljast Šveitsi ametlikust riigikeelest. Päeva algatuseks oli planeeritud vabatahtlik sõiduring ümbruskonnas, nii sai igaüks ise otsustada, mida teha: kes läks niisama jalutama, kes vintage-rongiga naaberlinna, kes tutvuma kaheksandast sajandist pärit haruldase Disentise kloostriga ja kes varahommikusele motoseiklusele James Bondi radadel (Furka kurul on jäädvustatud stseen Aston Martin DB5 ja Ford Mustangi vahelisest võidukihutamisest filmis „Goldfinger“). Kuru tipus tabas tsiklisõitjaid sirava päikese ja korralike hangede ajel omamoodi „lumepimedus“, vapramad võtsid poolpaljalt ette karastava kümbluse, mis tänavuste väheste lumeolude tõttu kodumaal tegemata jäi. Edasi viisid käänulised mägiteed päripäeva ringina üle Grimseli, Susteni ja Oberalpi kurude tagasi hostelisse, möödudes legendaarsest Belvedere hotellist, väejuht Suvorovile kuulsust toonud riukalikust Kuradisillast ja Rhône’i liustikust, kust saab alguse Rhône’i jõgi. Disentisest startisime täies rivistuses ida poole läbi Ilanzi, Bonaduzi ja Tiefencasteli, edasi mööda Albula ja Bernina kurusid kuni Šveitsi ja Itaalia piirini.
Kuna pea kahe kilomeetri kõrgusel asuvasse Livignosse pääses pikka aega üksnes kahe vaevarikka kuru kaudu, siis kehtestati juba 16. sajandil sealse majanduse elavdamiseks mitmesuguseid maksusoodustusi. Vaatamata 1968. aastal valminud tasulisele tunnelile on jäänud see traditsioon jõusse käibemaksuvabastuse näol, mistõttu eelkõige bensiini ja muude kangete vedelike järele tullakse siia ülipopulaarsesse suusakuurorti kaugemaltki. Loomulikult kulges meie teekond mööda Forcola di Livigno nimelist kuru, et saada paremat ettekujutust raskest ligipääsust.
Majutuskoht kandis nime Nuova Villa (www.lungolivigno.com) – taas kord pigem tagasihoidlik, kuid värvikas alternatiiv paljude uhkete hotellide vahel.
Õhtusöögi kõrghetkeks kujunes sõpruskonna täienemine uue liikmega: Kaidu lahases näpule joonistati naeratav nägu ning õmmeldi selga Kultuurse Motobande oranž helkurvest. Nimeta-matsist sai hetkega nalja ja naeru armastav Nils, kelle südikus ja positiivsus jääb meelde igaveseks. Normaalselt kaalutledes pidanuks kildudeks sõrmelüliga mootorrattur esimese lennukiga koju sõitma, mitte nädalapäevad serpentiinidel sidurdama!
Eira (2208 m) – Foscagno (2291 m) – Stelvio (2758 m) – Umbrail (2501 m) – Gavia (2621 m) – Tonale (1883 m) – Campo Carlo Magno (1681 m)
Paagid pilgeni täis, algas ronimine Stelvio rahvuspargi poole. Saksa keeles Stilfser Jochi nime kandev 48 kurviga ülikuulus Passo dello Stelvio on oma 2758 meetriga kõrguselt teine asfaltkattega kuru Euroopas prantslaste Col de l’Iserani (2770 m) järel. Ja ega meie mandril mootorrattaga mööda asfalti tegelikult palju kõrgemale ei saagi: vaid Ötztali liustikutee Austrias
2830 meetriga jääb 72 meetri võrra ülespoole. Ehkki teatmeteostes tuuakse Euroopa kõrgeima asfalteeritud teelõiguna välja Lõuna-Hispaanias Sierra Nevada mägedes asuv Veleta tupiktee 3300 meetriga, siis tegelikkuses pääseb seal 2526 meetri juurest edasi üksnes suusakeskust teenindava transpordi või jalgrattaga.
22 kilomeetri peale poolteist kilomeetrit tõusu oli tõeline elamus. Ilmaga vedas hullupööra, sellistel kõrgustel on päris suur tõenäosus, et retk möödub paksu udu sees või sajab hoopis lund. Paljud meie marsruudile jäänud kurud avati liiklusele alles juuni alguses ning ilmateade näitas öötundidel mägedes miinuskraade tegelikult kogu reisi vältel. Eks ereda päikese väljameelitamiseks oli kindlasti abi (asjata) kaasa võetud vihmariietest!
Muljeid ja arvamusi kogetust koorus erinevaid. Kindlasti ei paku Stelvio raskete kruiiserite jaoks kõige suuremat sõidunaudingut, meenutades kohati platsi peal kaheksate ukerdamist. Parajat peavalu tekitas tihe liiklus ja ülivähe võimalusi möödasõitudeks. Sellest ei paistnud suurt midagi teadvat kohalikud uljaspead, kelle jaoks koos emapiimaga omandatud serpentiinide läbimise kunst jättis vastutuleja küljepeeglitega kohati vaid mõnesentimeetrise õhuvahe. Sellest päevast jäid lisaks Stelviole kõige eredamalt meelde veel Umbrail ja eriti Gavia, kus vaatamata peadpööritavale kõrgusele, kitsale teele ning ekstreemsetele kurvidele puudus igasugune ääristus. Nüüd, mil kurvitehnika rohkem käpas, aitasime juba püsti teisi rattureid, noh, eks mõne pilli panime vahetevahel ka ise kummuli.
Kuna seltskond oli suur ja rataste kaalud ning sõiduomadused erinevad, oli keerukamaid lõike otstarbekas läbida kahes rühmas. Õhtu lähenedes liikus osa seltskonnast otse Tassullosse, kus asus meie järgmine ööbimiskoht nimega Renetta (www.agritur-renetta.it). Meie valduses oli terve õdus maja, kuhu hea meelega satuks kunagi veel. Selliste, valdavalt Itaalia maapiirkondades paiknevate majutusasutuste leidmisel on suureks abiks veebileht www.agriturismo.it.
Teine, „kilpkonnadeks“ ristitud rühm otsustas enne ööbimist rahulikus, kuid järjekindlas tempos ära vaadata Madonna di Campiglio lähedal asuva ürgse Nardise kose, kus liustikust sulanud vesi
130 meetri kõrguselt kaljunukilt otse vaatajate poole alla orgu pahiseb.
Mendola (1363 m) – Staller Sattel (2052 m) – Hochtor (2504 m) – Iselsberg (1208 m)
Põhjus ülejäänud ringist veidi kaugemale jääva Austria külastamiseks peitus riigi kõrgeima mäetipu Grossglockneri (3798 m) järgi nime saanud kõrgmäestikutees. Et sinna jõudmisega mitte liiga hilja peale jääda, kasutasime peaaegu kõige otsemat ja kiiremat marsruuti, mis suure osa ajast ülearu palju sõidumõnu ei pakkunud. Siiski oli vahelduseks tore kulgeda nii, et peeglites oli
näha kõik 22 mootorratast korraga. Kesk- ja Lõuna-Euroopas kasutatavas motoriietuses on viimase paari aasta jooksul toimunud märkimisväärsed muudatused: julgelt kolmandik meie rännakul kohatud kolleegidest kasutas erksavärviliste elementidega sõiduvarustust. Valdavalt rohelise ja kollase neooni taustal olime oma Tamrexi oranžides vestides piisavalt eristuvad, millest oli kasu eelkõige suurematest linnadest läbi sõites. Bolzano rohkete ristmike, tunnelite ning ridade rägastikus kujunes see siiski üpris närviliseks. Navigeerimisvea tõttu vahele jäänud kaks plaanitud kuru, Erbe (2006 m) ning Furkel/Furcia (1735 m), asendusid läbisõiduga Bressanone linnast, mis oli piirist piirini üksainus suur ja palav ummik.
Vahetult enne Austria piiri keerutav Staller Sattel on avatud igas tunnis vaid 15 minutiks, üleajäänud aeg on mõeldud selleks, et ka kõige aeglasem liikleja jõuaks mööda ühesuunalist ja kitsast teed turvaliselt teisele poole. Foori all mööduvat aega kasutasid mõned tragimad ära kõrvalasuvas Anterselva järves supeldes. Peagi saabusime Matrei in Osttiroli, kus ootas meid sõbralik Ganzeri perekond oma disainapartment-hotellis Sun Matrei (www.sun-matrei.com), mis on superilus koht ja kus tasub kohe päris kindlasti tulevikus peatuda. Pikalt aega ei viidetud, maha jäi pagas ja osa seltskonnast ning starditi veel kuumade mootoritega kohe edasi. Et ühte ja sama teed mitte kaks korda sõita, läbisime esmalt viie ja poole kilomeetrise Felbertauerntunneli, mille eest tuli jätta kassasse 10 eurot. Olime sellest eelnevalt teadlikud, samuti ka asjaolust, et Grossglockner Hochalpenstrasse eest tuleb välja käia lausa 24 eurot iga mootorratta kohta. Esmapilgul üsna ülekohtusena tunduv hind oli lõppkokkuvõttes iga kulutatud eurot väärt.
Fuschi-nimelises külakeses tankides peatus korraga meie kõrval Eesti numbrimärgiga buss, millest välja astuv Kambja laulukoor Läte teatas lauldes, et nad lendavad mesipuu poole. Meie vastu, et sõidame Grossglocknerile! Koorilaulu kõla kõrvus ülespoole sõites torkas kõigile pähe küsimus, et kes küll on mägedesse võidusõiduraja ehitanud? Võib julgelt väita, et see oli kõikidest reisi jooksul läbitud kurudest kõige mootorrattasõbralikum. 36 ülimalt vallatu kurvi hulgas leidus piisavalt selliseid, mida sai läbida päris reipa kiirusega. Hilise kellaaja tõttu oli trass peaaegu tühi, mis kogu aktsiooni veelgi paremaks tegi. Tipphetkede loetelule lisandusid munakividega sillutatud tõus Edelweiss-Spitzele (2571 m) ning Franz-Josefs-Höhe (2369 m), mis ei ole kurud, vaid tupikteed. Heitnud põgusa pilgu Pasterze’le, pikimale liustikule Alpide idaosas, oli aeg hakata allapoole kakerdama, südamed emotsioonidest põksumas.
Falzarego (2105 m) – Pordoi (2239 m) – Sella (2244 m) – Gardena (2121 m) – Campolongo (1875 m) – Giau (2236 m) – Valles (2033 m) – Rolle (1984 m)
UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvad Dolomiidid erinevad oluliselt ülejäänud Alpidest oma heleda ja püstaka pinnavormi poolest. Nagu oleks keegi mererannas märjast liivast hiiglaslikke losse ehitanud. Geoloogilisest aspektist ei tundugi see võrdlus väga kohatuna, sest Alpid on tekkinud Aafrika ja Euroopa laama kokkupõrke tulemusena, surudes merepõhjas olnud settekivimid kõrgele taeva suunas. Dolomiitide puhul sattusid selle suure „paugu“ teele arvukad korallrahud, mis toob selgust mägede kohati lausa roosakana tunduvale värvitoonile.
Austrias viibitud aeg jäi üsna lühikeseks, pärast mõningat igavteed Lienzini keerasime lõunasse Cortina d’Ampezzo poole ja kohe läks jälle põnevaks. Esmalt mööda Falzaregot ühe hotellini
Pocolis, kus ettekavatsetult kohtusime erakordselt sümpaatse ning erudeeritud saksa inseneriga, kelle elukutseks on erinevate mootorrattatootjate nõustamine, ehk lühidalt testsõitmine – parim amet maailmas!
Rasked kohvrid rataste küljest maha võetud, algas Dieteri lahkel juhatusel kuulus Dolomiitide Sellaronda. Selle 47-kilomeetrise ringi kohta kasutatakse tihti väljendit „mootorratturite maapealne paradiis“. Paraku käivad seda mootorratturitele lisaks kogemas nii mõnedki turismibussid ja autosuvilad, mis muudavad paradiisi kohati parajaks põrguks. Õnneks oli kellaaeg veel suhteliselt varajane. Sõltuvalt sõidusuunast võib saada ühest ja samast kurust sootuks erinevaid elamusi. Dieteri soovitus oli teha ring päripäeva, järjestuses Pordoi, Sella, Gardena ja Campolongo, et viimaseks planeeritud Giau saaks võtta lõunast põhja. Lühike peatus toimus Col di Lana juures. See on mägi, millest suur osa lasti esimese maailmasõja ajal itaallaste poolt nutika operatsiooni käigus koos austerlastest vaenlastega õhku. Taas kord oli tegemist eriskummalise kandi ja keelega, mis on suguluses Graubündenis kuuldud romanšiga – ladinot kõneleb umbes 18 000 inimest, olles emakeeleks 80 protsendile Marmolada mäe ümbruses elavatele inimestele. Pocolis kinnitasime kohvrid taas rataste külge ja sõitsime otseimat teed Alleghe ja Bassano del Grappa kaudu veelgi kaugemale lõunasse. Mägedest allapoole laskudes läks olemine järjest kuumemaks, ühel rattal hakkas lausa rehvitasakaalustuse raskus sulama. Pika päeva peale kippus ligi tikkuma väsimus ning kõht sai ootamatult tühjaks. Seda aitas leevendada Alle Fornaci nime kandev mõnus trahter Duevilles. Õhtusöök vabas õhus venis pikaks ja kuna Alpides ei ole valgeid öid, saabusime Dieteri poolt soovitatud hotelli La Rua (www.hotellarua.it) pilkases pimedas. Viimasest mäest üles turnides avanes imeilus vaade tuledes Carrè linnakesele.
Eesel ja lõbustuspark
Pärast hilist hommikusööki sai igaüks ise otsustada, mida selle kuuma suvepäevaga ette võtta. Enamus kasutas puhkepäeval liiklemiseks ikkagi mootorratast: osa sõitsid järve äärde lesima, Bassano del Grappas ja Vicenzas kuulati kontserte ja tutvuti kaubandusega, Tiina ja Marko põrutasid lausa Veneetsiasse. Teravamate elamuste eelistajatele oli Dieteril varuks eksklusiivne sõidupäev mööda esimese maailmasõja aegseid kaitserajatisi. Lahingus ühe kruusalõiguga kaotas Elmar oma eelnevalt juba üsna viledaks kulunud tagarehvi, mis kõikvõimalike vahenditega uuesti elule tohderdati. Enduro-sektsiooni esindajad olid asfaldilt korraks ära pääsedes seevastu õnnest uimased ja võtsid ennastunustavalt viimast.
Vapustava päikseloojanguga kaunistatud terrassil valge linaga kaetud pika laua taga peetud lõpuõhtu menüüs osutus kõige populaarsemaks valikuks grillitud eesel, mis meenutas vasikaliha ja oli väga maitsev.
Hommikused 250 kilomeetrit kuni Milanoni läbisime mööda magistraali valutult tänu Rolandi GPS-ile, ülejäänute ekraanidel lokkas viimased 100 kilomeetrit viljapõld. Kiirteede kasutamise eest veidi üle 20 euro võrra vaesemana alustasime keskpäevases kuumuses tsiklite pakkimist. Jälgisime hoolega, et üksteise peale asetatult moodustuksid täpselt samad komplektid, mis tulleski, ning hoidsime kuni lõpuni silma peal, et saadetis ikka õige riigi lahtrisse läheks – Eesti asub ju tavapäraselt Eritrea ja Etioopia vahel…
Saime oma protseduuridega hakkama minuti pealt: DSV Milano terminali väravas ootas konditsioneeriga buss, mis viis meid otsejoones Bergamo lennuväljale.
Kultuurse Motobandega Alpi-reisi võiks võrrelda lõbustuspargiga, kus lapsele on võimaldatud oma parimate sõprade seltsis veeta seitse päeva järjest piiramatult karussellidel, autodroomil ja ameerika mägedel lustides. Kolmanda päeva õhtuks võib saabuda teatav tüdimus ja viiendal päeval ei ole enam suurt vahet, kas serpentiinid kulgevad üles või alla, kas mäestikuvaated ümberringi on jahmatamapanevalt ilusad või müstiliselt kaunid. Olles kogu selle aja jooksul võtnud sadu 180-kraadiseid kurve „tärpentiinidel“, hakkas vägisi tunduma, et käes on motomatkamise kvintessents ja edaspidi saab kodumaal sõidunaudingut kogeda üksnes kõrgemates parkimismajades üles-alla tuhisedes. Vaevalt kuu aega hiljem avastasin ennast siirast rõõmu tundmas laugetest kurvidest, ühtlastest temperatuuridest ja rahustavatest metsavaadetest Otepää-Kanepi teelõigul.
Mihkel Jürisson, MTÜ Väinamere Uisk:
“Väinamere Uisu ühingule oli väga meeldiv üllatus, et Kuningas Arthuri Fond leidis endas missioonitunnet aidata kaasa Eesti vanima purjelaeva tuule jõul seilamisele. Annetatud rahaga valmistas Muhu uisule ainulaadse kujuga kahvelpurje Ahvenamaa mees Jouni Lahdenperä, kes on teadaolevalt viimane vana nõelumiskunsti valdav meister. Tema sõnade järgi oli selle hiiglasliku 70-ruutmeetrise purje kokkuõmblemine senistest töödest mitu korda keerulisem proovikivi. Kultuurse Motobande toetuskontsert andis valjult hoogu ja praegu on kogu purjekomplekt Muhu saarel. Edasi jätkame taglastustööde ja ballasti jaoks toetuste kogumisega ning loodame peagi sajanditevanuse laeva siluetti mereteedel täismõõtmetes tutvustada.”
Marko Matvere, näitleja ja muusik:
“Hämmastav meeleline nauding! Olen ka varem serpentiinidel põristanud, aga mitte sellise intensiivsusega. Tühja see mägede ilu! Üle mitmekümne aasta ärkas minu hingekapi põhjas hiberneerunud motop..e ning trügis uksi paugutades välja. Arvasin, et see olend on minu juurest ammu lahkunud… Aeg-ajalt kiirendasin ja pidurdasin sellise uljusega, et Vaataja jäi maha või lendas mootorrattast kaugele ette. Neil hetkil nägin end kõrvalt. Üks eksimus käiguvahetuse või pidurdamisega ning oleksin Väinamere uisu uusi purjeid võinud ülalt imetella.”
Triinu Taul, laulja ja pärimusmuusik:
“Naudin juba kuuendat aastat Kultuurse Motobande toredat ja värvikat seltskonda, kus kunagi igav ei hakka. Omaette nähtus on kordumatud kontserdid ja lastele helkurvestide jagamised, mis toimuvad vahetult enne teele asumist. Aasta-aastalt on marsruudid muutunud järjest pikemaks ja väljakutsuvamaks. Eredalt on meeles Trollstigen Norras ja Ahvenamaa praamisõidud, tänavune Alpide tuur on aga kindlasti kogu minu reisiajaloo kõrghetk. Hingematvad vaated, kõrgus ja meeletul hulgal serpentiine võtsid kohati küll südame alt kõhedaks ja pea tiba ringi käima, aga see tunne seal üleval, justnagu oleksid selle kõige loojale lähemal, oli imeline ja kõiki katsumusi väärt.”
Kultuurne Motobande 2015:
Elmar Liitmaa, kitarrist – Yamaha MT-01
Danel Pandre, basskitarrist – Honda VFR1200X Crosstourer
Hannes Võrno, disainer – Moto Guzzi Griso 8V 1200
Jaagup Kreem, laulja – Harley-Davidson FXD Dyna Super Glide
Kait Lukka, basskitarrist ja laulja – Harley-Davidson Night Rod Special
Kristjan Mäeots, löökpillimängija – Harley-Davidson Road King
Larianna Holm, tantsija – BMW R1200R
Marko Matvere, laulja ja näitleja – KTM 1190 Adventure
Mart Mikk, ooperijuht – Triumph Tiger Explorer 1200
Martin Aeltermann, laulja – Honda Varadero XL1000V
Rain Rämmal, klahvpillimängija – BMW F650GS
Roland Puusepp, trummar – BMW R1200GS Adventure
Romet Pott, kitarrist – Yamaha Tenere XT660Z
Siim Rikker, pärimusmuusik – Yamaha XJR 1200
Stiina Sepp, fotograaf
Tiit Sukk, näitleja – Yamaha FZ1 Fazer
Triinu Taul, laulja
Tõnu Kark, näitleja – Moto Guzzi Stelvio 1200
Alar Kohv – BMW R1150GS
Argo Kivilo – Honda VT750C Shadow Black Spirit
Erkki Noor – BMW K1600GT
Indrek Julge – Harley-Davidson VRSCDX Night Rod
Mirjam Männamaa – Yamaha YZF-R6
Raivo Ustav – Moto Guzzi Norge 1200
Tanel Talve – Harley-Davidson Electra Glide
Tauno Võhmar – Honda CB1300 F3
Toomas Pärna – BMW R1200GS Adventure
Toomas Suurvärav – BMW R1200GS
Tõnis Karu – Harley-Davidson Electra Glide Ultra Classic
Viljar Kont – Ducati Monster 76