Vastavalt Riigikogu kultuurikomisjoni soovile paluti Estonia Seltsilt kommentaare Rahvusooperi juurdeehitust puudutavale pärandimõju hinnangule. Kommentaarid on edastatud kahes keeles raporti koostajale ning Muinsuskaitseametile. Allpool on toodud dokument täies mahus.
Käesolev iseseisev tervikdokument väljendab Estonia teatri- ja kontserdihoone ehitanud Estonia Seltsi poolseid kommentaare pärandimõju hinnangule Estonia maja kõrvale planeeritud juurdeehituse rajamiseks. Dokumendi sisu on kooskõlastatud seltsi 9-liikmelise nõukoja poolt, selle toimetamine või lühendamine (näiteks võimaliku tõlke tarbeks) ei ole lubatud.
Lühiülevaade
Estonia Selts on 1865. aastal asutatud organisatsioon, mille eesmärk on Eesti rahvusliku kultuuri säilitamine ja edendamine. Selle hulka kuulub teater, muusika, kirjandus, kujutav kunst, haridus, ajalugu ning kindlasti ka muinsuskaitse.
Eesti Vabariigi President Alar Karis on kirjutanud: “Estonia Selts on suurepärane näide sellest, kuidas kultuur sünnib eri rahvuste ja kultuuride sulamis. See on üks võimsamaid kodanikualgatusi, mis Eestis kunagi on olnud ja seda nii vaimult kui tegudelt.”
Selts loodi pingelisel ärkamisajal, mil Eesti kuulus Vene tsaaririigi koosseisu, kuid kohalik Saksa aadelkond omas siinsetel aladel endiselt arvestatavat mõju. Arusaadavalt on sakslastel olnud märkimisväärne panus Eesti kultuuriellu, olgu selle näiteks toodud kaks eriti kõnekat fakti:
-Esimene teadaolev ooperietendus Tallinnas toimus 1680. aastal, kui kanti ette siinse gümnaasiumi kantorina töötanud Johann Valentin Mederi heliteos „Die beständige Argenia“. Tõenäoliselt oli tegemist ajaloo esimese saksakeelse ooperiga üldse!
-Tänu teise kuulsa tallinlase, August von Kotzebue kontaktidele, etendas Madame Tilly trupp Tallinnas 1795. aastal saksa keeles oopereid „Don Giovanni“ ja „Võluflööt“, kusjuures Mozartil olid need teosed valminud vaid mõned aastad varem, vastavalt 1787 ja 1791!
Täpsustav ajajoon:
1903 pöördusid neli kultuuriseltsi Tallinna linnavalitsuse poole palvega eraldada maad ühise seltsimaja ehitamiseks. Kuna teiste seltside põhikirjades ei olnud õigust kinnisvara omada, eraldati Estonia Seltsile teatri- ja kontserdihoone ehituseks 2000 ruutmeetri suurune krunt.
1906 asutas Estonia Selts kutselise teatri Estonia.
1908 kuulutas Estonia Selts välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi, kuhu laekus 17 tööd. Samal aastal suurendati ehitusplatsi 5500 ruutmeetrini.
1911 algasid ehitustööd Soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekti järgi. Hoone ehitus ja sisustus maksis 811 416 rubla, millest tervelt 710 000 rubla tuli seltsi ja osaühisuse juhatuse liikmete lähisugulaste nimele vormistatud ning isikliku kinnisvara tagatisel antud laenudest. Ülejäänud 1/8 vahenditest koguti annetuste, heategevuslike ürituste ja osatähtede müügi tulemusena.
1913 avati Estonia teatri- ja kontserdihoone.
1919 asutas Estonia Selts praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.
1925 hakati planeerima juurdeehitust, milleks eraldati lisaks veel 1820 ruutmeetrit maad.
1944 purustati hoone nõukogude lennuväe pommirünnakus.
1951 valmisid taastamistööd arhitekt Alar Kotli projekti järgi.
1990 jätkas nõukogude võimu poolt keelatud Estonia Selts uuesti tegevust. Seltsi poolt ehitatud hoone jäi Eesti Vabariigi omandisse.
2021 kinnitas Eesti Vabariigi Riigikogu riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja Rahvusooperi praeguse hoone juurdeehituse, mida rahastatakse kultuuriministeeriumi juurde loodud riikliku Kultuurkapitali kaudu.
Väga tähtis on toonitada, et teatri vaatesaal ja lava on ehitatud sõnateatri vajadusi silmas pidades, mistõttu oopereid ning ballette on selles majas esitatud erinevalt teistest Euroopa riikidest nende žanrite jaoks täiesti ebasobivates akustilistes ning ruumilistes tingimustes. See on ka põhjus, miks ei ole algsete ehituslike konstruktsioonide tõttu nii pärast pommitamist toimunud taasatmistööde kui ka hilisemate remontide käigus olnud võimalik olukorda kuidagi muuta.
Ooperi- ja balletietendusteks sobiliku saali ehitamise vajadusest on räägitud juba 100 aastat ning viimaks on Eesti parlament võtnud vastu otsuse uue saali rajamiseks koos seda teenindavate esmavajalike ruumidega ajaloolise maja kõrvale.
Estonia Seltsi seisukoht
Riigikogu on demokraatliku riigi rahva poolt valitud kõrgeim organ ja Riigikogu poolt tehtud otsuse õigsuses rajada Estonia teatri- ja kontserdihoonele juurdeehitus praeguses asukohas ei ole vähimatki põhjust kahelda. Kuna juurdeehitus ei mõjuta ega varjuta vähimalgi määral Tallinna ajaloolise vanalinna terviklikkust ega selle vaadeldavust, vaid vastupidi, hoopis lisab Tallinna linnavalitsuse poolt korduvalt väljendatud tähelepanu, elavust ja väärtust, oleks viimane aeg kuulutada välja arhitektuurikonkurss ning algatada detailplaneering.
Loomulikult peab Estonia Selts ainuvõimalikuna silmas lahendust, kus konkreetse ala tähtsaim muinsuskaitseline objekt ise ehk olemasolev teatri- ja kontserdimaja säiliks võimalikult tervikuna ja sellele lisanduks uue saali ning seda teenindavate ruumidega juurdeehitus.
Estonia juurdeehitus pole lihtsalt nõuetekohase saali lisamine, vaid uue sümbolhoone loomine modernsele riigile ning investeering rahvusidentiteedi jätkuvusse, seda kaasajastades, aga ka kindlustades nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Pidades silmas geopoliitilist olukorda, tuleks projektile kindlasti lisada kõige viimastele turvanõuetele vastav varjend.
Estonia Seltsi kommentaarid pärandimõju hinnangule
Lähtudes Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni UNESCO esmasest funktsioonist, tuleks alustada hindamist hoopis Estonia juurdeehituse positiivsest mõjust rahvuskultuuri olulise valdkonna kestmisele ning arengule ajalooliselt, kultuurilooliselt ning linnaehituslikult sobivas ja efektiivses asukohas. Pärandimõju hinnangu ainus ning kõige olulisem puudus ongi selle ühekülgsus, ignoreerides kõiki aspekte, mis tõstavad UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluva Tallinna vanalinna atraktiivsust ning erakordset ülemaailmset väärtust, mis on jätkusuutlik ja ajas kestev.
Estonia laienduse näol ei ole ühtegi vastuolu Tallinna vanalinna UNESCO määrtletud OUV (Outstanding Universal Value) tunnustega. Vastupidi, kui algupärasena sälinud tänavavõrku ja tugeva keskaegse komponendiga mitmekihilisi elu-, avalike ja sakraalhooneid puudutavates punktides on juurdeehituse mõju täiesti neutraalne, siis avalikkuse jaoks seni peidus olnud eskarpmüüride jäänuseid saab eksponeerida sarnaselt Vabaduse väljaku parkla lahendusele, st mõju on positiivne.
Samuti on Estonia laiendus täielikult kooskõlas kehtestamist ootava Tallinna muinsuskaitseala kaitsekorra eelnõus toodud väärtustega, milleks on mitmekesine, inimmõõtmeline ja kultuurimälu hoidev elu-, ettevõtlus- ja kultuurikeskkond, maastikuline ja linnaehituslik tervik ja muinsuskaitsealale kaitsevööndist avanevad olulised vaated.
Teatavasti jääb vanalinna ja Estonia laienduse vahele 6-realine magistraal koos trammiteega ning 7-korruseline kaubandus- büroo- ja eluhoone, Urla maja, mis varjab vaated vanalinnale laienduseks kavandatud alalt täielikult. Seevastu saab kavandatava juurdeehituse katuseterrassilt avanema ilmselt parim vaade kogu vanalinnale.
Samas ei ole Tallinna OUV tunnustes loetletud tingimused alates 1997. aastat ega ka tänasel päeva takistanud uute hoonete pidevat lisandumist muldkindlustuste tsooni nii kunagiste bastionide kui ka ravelliinide ning kasemattide asukohtades.
Tallinna Ruumiloome osakonna poolt pakutud versioonid, kus laiendus paigutataks lammutatava saali kehandisse ja Estonia maja koos fassaadiga hävitataks 1/3 ulatuses, on barbaarne ning muinsuskaitse ametliku seisukohana täiesti mõistetamatu. Lisaks tähendaks see etendustegevuse katkemist määramatuks perioodiks.
Ajalugu koosneb kahest sõnast, ‘aja lugu’ (inglise keeles ‘His Story’), mis tähendab erinevate perioodide lugude ja kihtide orgaanilist lisandumist. 120 aasta jooksul tundmatuseni transformeerunud mälupaik kunagise uue turu asukohas ei kao, vaid rikastub uue sisuga: ehitatakse teater, mitte hotell ega kaubamaja. Klassitsistliku Estonia ning juugendstiilis Draamateatri vahele lisanduv kaasaegne väärtarhitektuur annab kogu piirkonnale uue hingamise.
Konstantin Pätsile püstitatud mälestusmärgi autor, arhitekt Toivo Tammik on korduvalt meedias kinnitanud, et Estonia laienduse teostamise puhul on mälestusmärk nihutatav ja linnaehituslikult paigutatav samasse piirkonda ega sega laienduse kavandamist. Enamik rekonstrueeritud väljakul kasvavatest puudest on linnaruumis ümber istutatavad ning asendatavad ja sillutismaterjal taaskasutatav.
Kokkuvõte
Suur tänu Triin Ojarile mahuka raporti koostamise eest. Olgu veelkord tõdetud, et ma ei lugenud sellest välja ühtki põhjendatud vastuolu, miks niigi hõredasse Tallinna kesklinna, ajaloolise teatrimaja kõrvale ei võiks juurdeehitusena kerkida põnev ja kutsuv kaasaegse arhitektuuri pärl? Miks on jäetud tähelepanuta asjaolu, kuidas juurdeehitus rikastab nii vaimselt kui ka füüsiliselt vanalinna lähedust, täites UNESCO konventsiooni laiemaid eesmärke, mille hulka kuuluvad kultuuripärandi mitmekesistamine, populariseerimine ning aktiivne kasutus kogukonna ja üldsuse jaoks?
On isegi pisut koomiline, et samas mõjuhinnangus, milles peetakse sobilikuks kiviplaatide ja hõreda haljastusega kaetud tühja platsi säilitamise nimel Rahvusooperi praeguse saali hävitamist, nimetatakse Estonia teatri- ja kontserdihoonet ajaloo- ja ehitusmälestiseks.
Päris sageli on diskussioonides kasutatud argumenti, justkui teatri juurdeehituse tõttu väljaspool vanalinna arvataks Tallinn UNESCO maailmapärandi nimekirjast välja. Olles tähelepanelikult tutvunud kolme juhtumiga Dresedenis, Liverpoolis ning Omaanis, peaks selleni jõudmiseks püstitama moodsa kortermaja või jalgpallistaadioni vähemalt keset Raekoja platsi!
18. sajandi teisest poolest pärit vene bastionide jäänused maa all? Eksponeeritakse. Kui selgub, et näiteks pommivarjendi rajamist silmas pidades tekib vajadus veelgi sügavamale minna, saab eskarpmüüride säilinud osi väikeste mööndustega teisaldada, nagu seda on tehtud näiteks Bastille’i kindluse väheste jäänustega Pariisis.
Nõukogude ajal taastatud tagakülje stalinlikus stiilis fassaad? Säilib!
Vaade vanalinnale? Paraneb oluliselt!
Mis põhiline, mitte midagi ei toimu millegi arvelt – keegi ei kaota, vaid võidavad kõik, alustades linnakodanikest ja publikust.
Võidab vanalinn, mis ei sure välja, vaid saab juurde atraktiivsust ning elu.
Külalisteatrid saavad praeguses saalis mängida muul ajal kui esmaspäeviti, seal toimuksid opereti- ja lasteetendused, miks mitte ka konverentsid. ERSO saaks vajadusel suurteoseid esitada samuti uues saalis – kõik on planeeritav. Personali ja halduskulude kohta on tehtud täpsed arvutused, numbrid on mõistlikud ning need on ministeeriumile esitatud.
Olen suur arhitektuuri-, ajaloo- ja muinsuskaitsehuviline ja austan väga kõikvõimalikku kultuuripärandit, mille hulka Tallinna vanalinn kuulub. Loodan väga, et UNESCO ning Tallinna muinsuskaitseameti töötajad on samal ajal suured teatrisõbrad, käivad ajaga kaasas ning austavad omakorda muusika- ja tantsuteatri kultuuri ning selle tulevikku.
Austusega
Mart Mikk
Estonia Seltsi juhataja
Tallinnas, 4. märtsil 2025
(allkirjastatud digitaalselt)
